Minu ralliaasta 2018

Mõtlesin siiski aasta kokku võtta ja pisikese ülevaate kirja panna.

Foto: Marleen Maask

Talve rallid
Nagu teada, algas minu ralliaasta juba jaanuaris, kui Madisega ühte autosse istusime ja tegime kaasa Aluksne Rallyl. See oli kahte moodi uus: esiteks auto, kus istusime ja teiseks oli ka täiesti uus ralli minu jaoks. Kui aus olla, olin alguses päris sabinas, teadsin, et Madis suudab kiire olla ja ka näiteks legendi süsteem oli minu jaoks uus. Tagasi vaadates võib öelda, et kõik sujus, isegi kui muretsesime kergelt lekkivate amortide ja rehvide pärast, mida imelikul kombel sportrallis sain esimest korda vahetada just seal. Olin enne rallit küll peas läbi mõelnud, kuidas see toimiks, aga ikkagi natuke pabistasin. Uue kogemusena saab kirja panna veel lugemise autos, kus mõlemad rehvid olid põhimõtteliselt läinud. Tulemuseks EMV7 esikoht, Lätikate arvestuse LRC5 esikoht ja ralli arvestuses LRC5 teine koht. Olin tulemusega rahul, arvestades muresid, mis meid painasid.
Teine võistlus oli taas Lätis ja seekord Gulbene kandis - Sarma ralli. Ralli toimus juba palju talvisemates oludes ja kohati oli lausa lumevalle teede ääres. Sellest rallist jääb eredalt meelde, kuidas Vorobjovs, kellega tihedalt võistlesime, meile järsku 40 sekundiga koti pähe tõmbas.Kuigi see osa on siiani müsteerium, saime esimest korda proovida laiu piike ja need toimisid oivaliselt. Nendega saime ka kaks katsevõitu. Kirsiks tordil oli esimene väljasõit Madisega, kui viimasel katsel kilomeeter enne finišit metsa alla sattusime ja Madis alguses pimesi sõitis, mina olin nii äksi täis, et käskisin edasi panna :D  Sellega sai meie 2018 talv läbi Madisega ja jäi väga hea tunne sisse.

Foto: Pille Russi

Rahvaralli hooaja algus
Pandivere rahvarallil sõitsin koos Andri pojaga J16 klassis. Kuna ma polnud temaga enne sõitnud, oli küll kerge ärevus sees, kuid minu jaoks väljakutsed on lahedad. Kogu ralli sujus enam-vähem nii mitmegi vedamisega, kui suutsime paar korda ka rajalt väljas käia. Samuti tuli vahel lugemise kõrvalt asja suunata käsipiduriga.. Oli väljakutseterohke ja natuke hirmus, aga Steven sai väga ägedalt hakkama ja saavutasime tubli kolmanda koha.

Vahepeale jäid mõned tegevused klubiga, kus tegime mõned rajapäevad. Laias laastus kulgesid need väga hästi ja siin on omal kohal tänu kõigile, kes sellega vaeva nägid.
Veel osutus vahepeal väljakutseks enesele sobiv õnnetus- ja elukindlustus, mis kataks ka rallisporti. Lihtne ei olnud, kuid õnneks leidsin siit samast Eestist väga head lahendused.

Foto: margusefotod.eu

Tallinna ralli
Siis järsku tuli juba maikuu ja Tallinna ralli, mis kõigis kalendris olevatest mulle kõige tuttavam on, isegi kui varem veel võistelnud polnud. Enne rallit tegin väheke legenditrenni, et  uued asjad oleks paremini meeles. Selles mõttes oli hea ralli, et sai kodus magada ja oli enam-vähem tuttav, kui välja arvata Tabasalu lähedal olev katse. Kuigi see kirjutamise ajal tundus väga lahe ja aastate jooksul polnud mul aimugi, et Tallinna lähedal nii lahe katse on, siis oli see ka katse, kus eksisime kõige rohkem ja käisime rajalt väljas kaks korda. Ühe korra lausa sirgel teel, kuna nähtavus oli konkreetselt null.

Sellelt rallilt jääb eredaimallt meelde siiski katkestamine, kui suutsime kõrgelt kohalt käigukasti vea tõttu ülesõidul katkestada. Ütleme nii, et sellist pettumust polnud ma enne tundnud, aga mis teha, tehnika sport. Vähemalt saab öelda, et on Lauluväljakul võisteldud ja hüpatud :)

Foto: Allrallyphoto 

Järgmisena tuli võit Varbola rahvarallilt, kus olin taas ühes autos Andriga. Kogu võistlus läks suht rahulikult ja võtsime Andriga teise ühise üldvõidu rahvarallis, mille põhjal võib öelda, et tegime head tööd ja hakkasime sihtima hooaja arvestuse võitu.

Foto: margusefotod.eu

Viru ralli
Järgmine sportralli oli juba Virus, mis oli taas minu jaoks esimene. Enne seda tegime vägeva testi Lõunas, kus saime hea tunde sisse. Kirja saime kõik ilusti, aga ralli alguses suutsin natuke kahe silma vahele jätta kohustusliku kogunemise Kundas. Õnneks ei midagi hullu, preemia tuli selle eest kerge rahalise trahvi näol siiski. Ei tea, kust selline viga sisse tuli, aga olen tänu sellele oma ettevalmistuse protseduure veidi muutnud.

Esimene katse oli raju ja meile, hilistele ärkajatele, ei tulnud see hästi. Kiirused kasvasid kohati kohe alguses päris suureks ning katsel oli ka kerge moment, kus puu natuke liiga lähedale tuli. Teisel katsel, nagu ikka linnakatsetel, saime võidu. Edasi, see oli teisel päeval, tegin elus esimest korda suurema vea:  kuna meile autosse õhku ei puhunud skoobist, oli päris palav (temperatuuri võib võrrelda trenni sõudeergomeetriga saunas) ja rohkemast higikogusest sai vihik veidi märjaks. Nii need kaks lehte kokku kleepusid ja juhtuski, et keerasin need lehed korraga koos. Õnneks mäluga asjad korras ja sain kiirelt aru, kuid ikkagi jätsime aega sinna. Oi ma olin kuri enda peale, kuid tuli edasi panna. Edasi jäävad veel meelde katkine rehv meie oma laiskusest (ei tõstnud eest taha rehve), tungraua kinnituse murdumine ja viimase katse peaaegu katus, millest ka kõvasti häid pilte on. Tulemuseks kolmas koht ja võis enam-vähem rahule jääda.

Foto: Mark Aleksejev

Järgmisena tuli taas rahvaralli, kui tuli sinna teisele saarele minna, noh teate küll, mitte just hiidlaste lemmik kohta. :D Tegelikut on ju saarlased väga toredad ja Kihelkonna rahvaralli oli väga tasemel, eriti positiivne oli näha startimas suurt hulka saarlasi meie klassis, mis tegi asja palju põnevamaks. See oli üle pika aja rahvaralli, kus sain kohe aru, et Andri pingutab ja see oli meeldiv. Saavutasime tubli teise koha ja punktide koha pealt oli see väga hea tulemus.

Foto: Saarte Hääl

Rally Estonia
Nädal pärast Kihelkonnat oli Rally Estonia. Oi kuidas ma seda ootasin, sest aukartus selle ees oli vägev. Samuti olid kuklas meeles need puud, mis Andriga 2018 maha võtsime :D. Kõrgetasemeline võistlus, suured ässad stardis. Mulle väga meeldis ka see korralduse tase, kus enne rallit oli korralik esmaabikoolitus koos praktilise osaga.

Foto: Indrek Allik

Juba recce ajal sai selgeks, et neid trampliine on ikka palju, kohati võib-olla meie jaoks liiga palju. Samuti algas sellest rallist ka mingi imelik trall meie sidebokside ja GPS puldi asukohaga, mis saatis meid veel päris pikalt. Saime neid mitu korda ümber tõsta. Õnneks on nüüd olemas paberid, mille järgi juhinduda, aga ikkagi oleks pidanud sellised paberid olema üleval enne muutuste nõudmist, muidu tekitab see mõttetut lisastressi.

Testikatsel saime ka jamada tehniliste muredega, kui siduripedaali kinnitus murdus. Õnneks aitas Taaniel meid välja ja saime ilusti ajutise parandusega servicesse sõita. Ralli algul Otepäält Tartusse sõites mõistsime, et tuleb palav ralli. Nimelt polnud me ikka saanud õhku kuidagi autosse puhuma. See tähendas, et esimese kahe katsega läks mul pea 1.5 liitrit vett. Juba ralli alguses hakkasid paljud autod meie klassis ära kukkuma, mida oli ka karta. Kuuendal katsel liitusime katkestanute seltskonnaga, kui hüppelt maandudes purunes taas käigukast. Isegi pärast katkestamist teadsime, et superralli peale minnes oleksime teised ja neid punkte oli meil vaja. Seega kohe peale katkestamist hakkas orgunnimine pihta, mille jooksul juba Madis oli valmis Tallinnasse vajalike osade järgi lendama. Õnneks selgus, et sidur oli siiski terve ja lennata polnud vaja. Purunenud oli käigukasti peavõll ja kui me Antsuga olime juba Leetu teel uue järele, selgus, et rallil meist mõne meetri kaugusel oleval Vorobjovsil oli sama osa olemas. Seega Ants ja Ats tegid öösel auto korda ja meie saime uuesti startida. Selle päeva kaasnes taas uus kogemus, kui suutsime SS13 esikohal kulgeva Kulli kinni püüda. Oli päris keeruline, kuna jäime seetõttu mitu korda tolmukotti ja sellest tekkisid mõned ärevad momendid. Sel hetkel oli küll emotsioon suur, kuid tegelikult saime ka neist aru. Rallilt tuli hea teine koht ja korralikud punktid.

Foto: Laura Seppa

Lõuna-Eesti ralli
Lõuna-Eesti ralli on üks mu lemmik rallidest. Enne rallit testil saime maadelda tehniliste muredega, kui bensiinipump enne testi lõppu jamama. Tallinnasse tagasi jõudes saime jälile, et mure peitis end nii voolus kui ka arvatavalt pumbas. Õnneks saime asja korda. Selle ralli suurim õppetund oli, et ära kasuta teiste videost saadud legendi. Ralli ise oli tore vaatamata vihmasajule ja sellest tulenevale tempo kõikumisele. Tulemus neljas koht ja Saaremaal tiitli võitmiseks oli kõik veel olemas.

Peale Lõuna-Eestis võistlesin taas Andriga Nõva rahvarallil, mis seekord oli veidi keerulisem. Muidu suutsime head sõitu teha koos veidikese ebaõnnega, kui pidime kaasvõistleja katkestamise tõttu katsel peatuma. See aeg meil õnneks parandati ja saime kolmanda koha. KV võit oli veel vägagi võimalik.

Foto: Remo Kuningas

Saaremaa ralli
Enne Saaremaad oli veel üks mu elu tähtsamaid sündmusi: abiellusin oma väga toreda ja hea elukaaslase Merikesega ning kogu sündmus oli igas mõttes ülimalt tore ja meeldejääv.

Saaremaa ralli oli seekord eriline igas mõttes. Esiteks sõitsime tiitlile. Enne seda oli juba pihta hakanud Hiiumaa rahvaralli korraldamine ning Saaremaale saabusin oma hea töömeeskonna mõnepäevaselt tripilt. Kuna rallit olen mitu korda sõitnud, oli selles osas tunne hea, samuti sai Madise ja Jaanuse eelnevate aastate legendi kasutada. Väga tore oli ka mitut ekipaaži Hiiumaalt näha startimas. Neid aitasime omakorda nii palju kui võimalik.
Ralli ise algas kohe eksimusega. Juba poodiumile sõites tegin väikse apsaka ülesõidul, kuid ei midagi hullu.

Foto: Janek Pakassaar

Ralli esimene päev läks üle kivide-kändude, polnud seda kindlust ja kuidagi väga rabe oli see asi. Samuti oli kerge ehmatus näha Reeküla alguses hooajaga tuttavamaks saanud kutte keset teed katuse peal. Linnas õnneks nagu ikka suutsime juba katse võita.
Ka teise päeva alguses olime taas väga rabedad. Võtsime vastu otsuse, et peame lihtsalt rohkem pingutama, kuna tulemas oli ralli pikim katse Undava. See tuli juba täitsa hästi ja kui jälgisime koguaeg, mida Jürimäe teeb, teadsime, et suudame tiitlile lähemale sõuda. Kindluse mõttes oleksime pidanud kindlalt neljandad olema. Sedasi me ka vaikselt proovisime.

Foto: Indrek Allik

Enne esimest Toomalõukat (ehk Kaugatoma tagurpidi) saime teada, et Jürimäe kahjuks katkestas. Seega olime EMV7 Eesti meistrid. Plaanisime siiski pingutada ja mitte niisama kulgeda. Vot see katse oli kindlasti üks mu karjääri meeldivamaid, kuna kõik klappis ja tempo ülihea. Katse lõpus olime kiireimad ühesillaveolised. Järgmine Toomalõuka jooksis sama moodi, kuigi Ringenberg oli veidi kiirem.

Ralli viimasel katsel mõtlesime pushida, kuna teine koht oli 16 seki kaugusel. Nii ka tegime, tuli välja, kuni edasist teavad juba kõik.
On edukas hooaeg suures rallis seljataga ja maksimaalse tulemusega. Kuid ikka ja jälle rõhutan, et me kaks istusime küll autos, aga kaks meest tegid kogu hooaja kõik selleks, et see õnnestuks ja ilma nendeta poleks seda juhtunud, tänud veelkord Aado (aka. Ats) ja Andrero (aka. Ants). Kuna auto puur sai kannatada ja uus auto ei ole veel valmis, siis hetke plaaniga oleme taas rajal kevadel.

Hiiumaa rahvaralli - esimene korraldamise kogemus
Pärast suurt rallit tuli veel Hiiumaa rahvaralli, kus osalesin Andriga. Ralli oli väga erakordne, kuna sai seda jama ka ise korraldatud. Oli kindlasti minu jaoks üks elu suurimaid väljakutseid ja õppetunde, mistõttu ka võistlemine oli suht tagaplaanil. Kogu seda rallit poleks saanud toimuda, kui ei oleks olnud tuumikut, kes sellega tegeles. Seetõttu ka suur tänu sellele samale seltskonnale: Moonika Kurba, Marko Eespakk, Marko Suuster, Peeter Kaibald, Jorven Kurba, Jarmo Kurba ja Arvo Arula. Samuti ei saa tänamata jätta kõiki ametnikke ja klubilisi, kes seda aitasid teha ja vahel lausa poole ööni mässasid, et asjad korda saada. Suur kummardus kogu meeskonna ees.
Oli küll palju emotsioone ja kohati tundus kaos, kuid tehtud ta sai ja nüüdseks saab kõik muu unustada ja ainult tarkuseks kaasa võtta. See, kas 2019 Hiiumaa rahvaralli ka toimub, jääb juba teiste otsustada. Ralli ise läks meil Andriga isegi hästi, arvestades seda pinget, mis mul peal oli. Saime kolmanda koha ja hooaja võttes teise koha. Esikoha võitlusesse aasta kokkuvõttes meil Hiiumaal väga asja ei olnud, kuna olime kahjuks Märjamaa rahvaralli vahele jätnud. Andri sattus enne rallit just korralikku lendude segadusse ja ei jõudnud kuidagi õigeks ajaks kohale. Mis teha, järelikult polnud meie aasta.

Foto: Janet Lige

Kokkuvõtvalt
Hooaega kokku võttes olen ülirahul, jah, natuke jäi maksimumist puudu, kuid samas kogemus missugune: palju uusi tuttavaid, teadmisi jne. Edasi saab nautida jõuluaega ja mõlgutada mõtteid uueks aastaks, kuna need on veel lahtised igal rindel. Samuti tuleb mõnedest asjadest vist loobuda, kuna kohati kisub neid veidi paljuks ja seetõttu tahab motivatsioon kaduda. 2019 kindel plaan on ennast paremini ette valmistada ja osaleda Madisega rallidel, kus saame. Kõik ülejäänud vaatame jooksvalt.

Saaremaa ralli ja Eesti meistrid 2018

Nüüd on juba natuke möödas sellest huvitavast rallist. Nagu ikka algas Saaremaa meie jaoks juba kolmapäeval. Sinna sõitsime kohe pärast Rootsist tulekut, olime kogu töö meeskonnaga väikesel tripil Tallinn-Stockholm-Turu-Helsingi-Tallinn, kust tulles jõudsin kiirelt kodus asjad kokku pakkida, kui Madis mind juba peale võttis. Unisus veidi häiris, sest eelnevad ööd olid pisut lühemaks jäänud - laevas just hästi magada ei saanud.
Saaremaale jõudes tegime kohe dokumendid ära ja käisime veidi Kuressaare linna peal. Seekord õnneks väga palju recce plaani asju ei pidanud tegema, kõik olid juba enne valmis. Valmis olid kahe katse legendki, mis olid samad kui eelmine aasta.

Legendi kirjutamine

Hommikul tegime 8st äratuse ja katsetele. Kirjutamise katseks valisime Toomalõuka, kuna seal oli legend olemas ja hea hommikuse unise peaga ära teha. See katse oli meil mõlemal päris selge ka. Saimegi kiirelt katse kirja ja hea legendi.
Järgmisena läksime Lindmetsa katsele, mida mäletasin juba eelmisest aastast ja mille videot olin juba ka vaadanud päris mitu korda. Sõita küll pole seda varem saanud, eelmine aasta Tarmoga katkestasime juba enne. Legend oli olemas, mistõttu sai kõik kiirelt kirja, mõned muudatused ja tehtud.
Järgmiseks oli plaanis Vahva. Katse algus oli selline keerulisem ja kirja ta sai, kuid head tunnet just ei tekitanud, lõpp seevastu oli taas väga tuttav. Undva katse oli ka peaaegu meeles ja legend tuli hea, isegi kui katse iga aasta natuke muutub. Seejärel liikusime Karujärve katsele, kus oli kohe selge, et see on veidi keerulisem ja rütm kuidagi nii ja naa.
Ralli esimene katse Metsakülas oli järgmine. Videot olin tänu korraldajatele korduvalt vaadanud ja selle põhjal tundus väga kiire katse. Kiire ta oli ja veidi ka hirmutav, et meile see väga ei sobi - hiljem selgus, et nii ka oli. Reeküla algus oli jällegi üsna selge, kuna see oli minu sportralli esimene katse, mida sõitsin aastal 2015. Seal oli palju asfalti, mis peaks Madisele sobima ja kuigi lõpp oli kuidagi imelik, siis mulle täitsa sobis.
Viimaseks jäi meil Kuressaare. Enne seda saime mehaanikutega kokku, kleepisime auto üle ja saatsime tehnilisse. Ise seekord kaasa ei läinud, pole mõtet ennast seal närvi ajada, kui mingeid muresid on, Ats ja Ants saavad alati edukalt hakkama. Ootasime nad Services ära, kui auto korras, oli selle teadmisega hea linna kirjutama hakata. Seekord oli protsess kõvasti lihtsam, kuna olime saanud enamuse juba korraldajate videode järgi üle vaadata, tänu sellele läks see ludinal. Nii saimegi juba neljapäeval kõik ilusti kirja ja tunne jäi hea. Selle eest tahaks tänada korraldajad, kes eeltöö nii lihtsaks olid teinud.
Seekord oli veel kolm ekipaaži hiidlastega, keda ka vahel aitasin, eriti debütante Imret ja Marti. Nad on muidugi varem tegelikult sõitnud, aga pikk vahe on jäänud. Neid aitasin nõuga nii palju, kui oskasin, ja hea meel oli, et ka kõik Hiiumaa ralliklubi liikmed ilusti tehnilise tehtud ja starti said.

Foto: Janek Pakassaar

Enne starti

Reede kulges enamjaolt rahulikult, magasime pikalt, pärast viisime poistele GPS-i ja saigi juba starti oodata. Vaatasime videod üle ja kontrollisime legendi. Enne starti aga tehti muudatus ja võeti esimese päeva vahetankimine ära, mis meid küll ei seganud, kuid algne arvutus tuli natuke ikka ümber teha. Õhtul, kui me esimesest AKP-st väljusime, sõitsime Auriga keskuse juures oleva stardipoodiumi juurde. Juba sinna sõites tekkis väike tõrge ülesõiduga: olin küll kaardilt vaadanud, kuidas tee sinna läheb, kuid panime ikka ühest teeotsast mööda. Ei midagi hullu, olime varsti õiges kohas ja konkurendid olid meile ka ilusti rivis koha jätnud.
Lõuna-Eestis oli tempo hea olnud, mistõttu olime kiirustabelis kõvasti kõrgemal kui tavaliselt ja saime minu lemmiknumbri alt 23 startida. See tähendas, et startisime esimese tagaveolisena - seljataga meie suurimad konkurendid Jürimäe/Valter, peale neid Ringenberg/Heina ja Aru/Kullamäe.
Poodiumil selgus huvitav fakt: mina teadsin, et see on minu jaoks 50. võistlus kaarti lugeda, aga Kalev Kruus oli head tööd teinud ja välja otsinud, et ka Madisel on see 50. start, mis pani muigama, et huvitav kokkusattumus. Poodiumilt veeresime õiges suunas ehk Leisi poole, mis meile hiidlastele on hea koht Saaremaal, sest sealt lähedalt saab õigele saarele :D. Ülesõit oli pikk ja taas tikkus uni peale selle mõnusa urina saatel stardi poole veeredes. Kuna meil jäi aega üle, siis tegime enne starti peatuse ja ajasime teistega juttu, seal avastasin, et mu kombe alumine lukk streigib, mässasin sellega. Veel vaatasime üle rehvirõhud ja siis tuli autosse sättima hakata, kiivrid pähe, rihmad kinni ja stardi poole.

Katsed

Start oli suht laia maantee pealt, keeras paremale maha ja järgi mõnusad sirged. Me ei leidnud head tunnet, algus oli konarlik ning juba sirgetel andsime ära. Eriti jääb meelde koht, kus me ei näinud ühte paremlauget eriti kiirel osal  ja Madis tõstis natuke jalga. Varsti nägime šikaanis, et üks R2 on risti ees ja pidurdasime hoo veel päris maha, lähemale jõudes nägime, et tegelikult sai ikka ilusti mööda. Lõpuosas tuli taas imelik koht sisse, kus legendis oli kahe kiire lõigu vahel märgitud, et “usu”. See tähendab, et kui legendis on kirjas, et lauge kurv ja eemalt paistab, et väga ikka ei ole, siis tuleb ikkagi legendi uskuda. Seekord sain kõrvalt huvitava vastuse, et ei usu, mis on arusaadav, kuna plaan oli tulla turvaliselt. Katse lõpus selgus, et aeg ei ole väga hea ja tegelikult tundsime ka ise seda kohe alguse. Aga mis teha. Natuke pani muretsema, kuna koht tabelis ei olnud see, mis oleks pidanud ja  andsime palju ka Jürimäele ja Ringenbergile ära. See tegi meele veidi mõrumaks, sest pidime olema neljandad, kui Jürimäe võidab. Kindluse mõttes polnud just hea seis, kuid pikk ralli oli veel ees.

Järgmisena ootas ees Reeküla, mis oli juba tuttavam katse. Stardis minna andes saime juba teises kurvis kerge ehmatuse, Uustulnd ja Pannas olid katuse teinud ja auto oli keset teed, võtsime hoo päris maha ja üks kole sõna sai ka öeldud. Meestest oli lihtsalt kahju. Edaspidi oli natuke puine see asi, taas andsime palju ära, aga katse sai sõidetud.
Siis oli juba service. Vaatasime auto üle, nipet-näpet oli seal teha, üks tagumise amordi vedru käis imelikult vastu ja rehv oli ka kuskil vastu käinud, aga ei midagi hullu. Nüüd tuli linn, kus oli seekord päris kitsaks aetud ja vajas head täpsust. Nagu ikka linnad, tuli see meil päris hästi ja teine aeg Tamašauskase järgi.

Foto: Pille Russi

Selleks päevaks katsed sõidetud, viisime ööseks auto kinnisesse parki ja ise tegime kerge söögi. Sealt kohe hotelli, sest äratus oli varajane. Uni väga ei tahtnud tulla, tunne oli nagu oleks esimest korda Saaremaal rallit sõitmas, liblikad kõhus ja kaasa ei aidanud ka eriti õhukesed seinad majutuses.
Äratus oli juba kell kuus hommikul ja auto saime 7:13 kätte. Päeva esimeses services panime uued rehvid alla ja võtsime tuled maha. Rehvide valiku puhul läksime turvalist teed, et saaks vajadusel eest taha tõsta.
Esimene katse oli see keeruline Karujärve. Taas ei saanud me ennast käima, tuli üsna kibe kaotus ja eesseisvad tabelikohad, mida kinni pidime püüdma, libisesid eest.
Pärast Karujärve tuli ralli pikim katse, Undava. Madis ütles kohe, et peame rohkem pressima ja juba algusest hakkas asi klappima, legendi ja sõidu rütm olid head. Katse lõpus kinnitas seda ka aeg, mis sest, et Ringenbergile ja Jürimäele kaotasime. Arult ning Tamašauskaselt suutsime aega ära võtta ja nemad liikusid kättesaadavamateks. Undava on mulle tegelikult alati meeldinud, on küll väga vahelduva rütmiga, aga mõnus.

Järgmisena oli vaja ette võtta Vahva esimene läbimine. Katse algus oli selline mudane ja ma ei tea miks, aga legend ei tundunud enne starti ka kõige mugavam. Stardist minnes oli õnneks risti vastupidi, klappis ja saime ka natuke tempot teha. Tulemusena tõusime vajalikule neljandale kohale ja saime servicesse natuke rahulikumalt minna. Edu oli siiski vaid alla sekundi, seega plaan oli natuke veel suruda.
Pärast servicet oli Undava teine läbimine. Seekord läks meil veel ladusamalt, momente ei olnud, hoog oli ka kohati olemas, kuid Aru ja Kullamäe olid paremad, olime taas viiendad. Mis seal ikka. Edasi oli Vahva teine läbimine ja see tuli juba puhtam ja parem kui eelmine ja tulemuseks kolmas aeg. Olime küll veel viiendad, aga alla sekundi vahega.
Peale seda tuli katse, mida oodanud olin - Toomalõuka aka Kaugatoma, meri paremal. Enne starti saime teate, et Jürimäe oli katkestanud ja tivoli teinud. Seega oli meil selge, et isegi kui me ei lõpeta, oleme meistrid. Otsustasime, et aeglaselt sõitma ei hakka ja lähme ralli poodiumit püüdma. Stardist saime kohe hea hoo üles, mis viga nii lasta, kui pinged maas. Saime katse võidu ning olime kolmandaks tõusnud.

Katsete vahel läksime Servicesse, kus pandi uued rehvid alla ja muud pudi-padi. Teist korda ootas ees Toomalõuka, kus tuli jälle hea aeg, kuigi Tamašauskas ja Ringenberg olid kiiremad. Aru ja Kullamäe tulid ka tagant hooga, seetõttu ei olnud seljatagune kindel.
Nüüd tuli veel ära sõita ralli viimane katse. Enne seda saime teada, et Aru/Kullamäel olid mured ja nemad meid enam ei ohustanud. Läksime teist kohta püüdma, kohe algusest oli tempo väga üleval ja juttude järgi olime lausa ka Tamašauskasele katsel päris järgi jõudnud.

Ralli lõpp

Siis juhtus see, mis riski piiril sõites vahel ikka juhtub. Lendasime ühte meie jaoks vasak 4 teravasse liiga suure hooga, tagaosa kandus kraavi ja nii see auto üle katuse paiskus, pärast ühte tiiru ta niipidi ka jäi, et rippusime veidi katusel, kuni head pealtvaatajad meid taas ratastele lükkasid.
Minu esimene reaktsioon oli, et kui saab, paneme ikka edasi. Pärast starteri andmist ja mõnda meetrit sõitu oli selge, et sellest ei tule midagi. Meie hooaeg lõppes katusega.
Kõigepealt võtsin kotist välja sigari, mis olid mõeldud selleks hetkeks, kui tiitel käes. Mõne aja pärast õlg ja jalgevahe tegid natuke valu, aga ei midagi hullu, saime lihtsalt põrutada. Veel esmaspäeval pea tuikas ja silme eest veidi virvendas, aga selle peale arvas arst, et peaks puhkama.
Samas peab ikka tõdema, et polnud hullu midagi ja turvavarustus tegi head tööd, nii et see esimene katus ei ehmatanudki väga ära. Eks juba Hiiumaa rahvarallil saab näha, kuidas see tegelikult mõjus, Andriga koos on meil matemaatiline võimalus esikohaks. Peale katust vaatasid ametnikud auto üle ja tunnistasid, et puur on ikka viga saanud.

Tulevikuplaanid

Tegelikult on meil uus kere juba nii ehk naa valmimas ja 2019 näeb meid kindlasti taas rajal.
Lõpetuseks nagu ikka tahaks tänada kõiki, kes meil seda hullust teha aitasid: sügavaim kummardus kuulub tavapäraselt mehaanikutele Atsile ja Antsule, kes auto eest alati head hoolt on kandnud ja meie kõigi kaasadele, kes selle pisikese ehmatuse üle elasid.
Pärast rallit, pühapäeval, selgus meie seis Läti meistrivõistluste arvestuses. Meie klassis Lätis keegi ei lõpetanud ja kodus diivanil sai tõdeda, et saavutasime lõunanaabrite juures LRC5 arvestuses tubli teise koha, esikohast jäi puudu 7 punkti.
Nüüd on mõned nädalad aega, enne kui tuleb Hiiumaa rahvaralli ja saab vahepealset aega sisustada selle ürituse asju ajades. Kel võimalus, tulge kindlasti osalema või vaatama, tuleb lahe 2-päevane rahvaralli, kus esimesel päeval saab kaks katset Kärdla linnas kihutada :)

Lõuna-Eesti 2018

Juba tükk aega olin oodanud Lõuna-Eesti ralli saabumist, et saaks kogeda seda üle 400 hobujõulist looma ka Lõuna-Eesti kuppelmaastiku vahel. Nüüd ta käes oligi.
Ralli tegelikult algas juba nädal varem, kui käisime Lõuna-Eesti kandis testimas. Ilmastikuolud olid küll parajalt vihmased, kuid hea tunde saime ikka sisse. Seal andis üsna pea tegelikult saba bensiinipump, või vähemalt nii me arvasime. Tallinnasse garaaži tagasi jõudes ja asja uurides tuli aga välja, et probleem oli hoopis juhtmetes. Vahetasime osa kaableid välja, mõõtsime ka pumba tootlikkuse ära ja saime selgust, et seegi pole kõige parem. Suur tänu Madise onule, kes meil selle lahendamise juures suureks abiks oli. Kokkuvõtteks hea, et see testil välja tuli, kuna sõitsime umbes 50 kilomeetrit ja sama oleks ka võinud täpselt keset rallit juhtuda.

Foto: Edgars Leonovs

Päris asi hakkas pihta neljapäeva hommikul, kus sõitsime hommikul otse Võrru paberimajandust korda ajama ja radadega tutvuma. Kuna olin nagu ikka valmis teinud ka tutvumisplaani, teadsin, et seekord läheb kiirelt. Selle koha pealt on Lõuna-Eesti alati üks parimaid, kuna tutvumiseks kulub vähe aega ja kärutada tuleb vähe kilomeetreid ja samas on rajad vapustavad.

Radade kirjutamisega oli enam-vähem hästi, välja arvatud mõte kirjutada teiste legendi video põhjal maha. Tahtsime seda põhjana kasutada, isegi, kui juba alguses ei tundunud asi päris õige. Katse keskelt muutus asi juba päris jamaks. Seega kuni stardini põdesin natuke SS5/7 legendi pärast. Hiljem õnneks selgus, et polnudki väga hull. Kõik rajad saime neljapäeval kirja ja peale seda liikusime poistega koos tehnilisse.

Foto: Mailis Laud

Ja no hakkas taas mingi trall pihta, et kui Estonial kästi ees ülevalt torult sideboks taha liigutada, siis Lõuna-Eestis ei sobinud ka see koht. Kuna see nõue tundus juba algul veidi jabur ja ka paberitest ei leidnud kuskilt kohta, kus seisaks, et need ei tohi sinna kohtadesse kinnitatud olla, siis ajas see natuke endast välja. Ühesõnaga pidime taas kogu kaablistiku ümber vedama ja nuputama, kuhu selle võiks saada panna. Isegi tehnilisest ei osatud meile öelda, kuhu meie autos võiks need panna. Palju arusaamatut vahtu, kus saan küll aru, et tehnilise tegijatel on õigus selliseid asju nõuda, kuid samas arvan siiani, et selline asi peaks ka kuskil paberites kirjas olema. Aga see selleks. Reedel sai auto ilusti tehnilisest läbi ja olime valmis rajale minema.

Foto:Indrek Allik

Kuna meie poodiumi aeg oli alles 19:53, saime reedel rajale minemiseks kõvasti passida. Pärast seda saime juba liikuda esimesele katsele, mis oli 8.24 kilomeetri pikkune. Mõnusalt kiire katse, kus vahepeal tuli sõita kiiresti asfaldil ja üldjuhul see Madisele meeldib. Enne meie korda saime infot, et 1.9 peal on noor Solberg tee peal ja lubasin Madisele, et jälgin ka trippi ja annan märku. Alguses saime hästi minema ja tempo oli kohe peal. Nägime ka kaugelt Solbergi ja võtsime küll liialt maha selles kohas, aga see selleks. Asfalti koht läks täitsa hästi, edasi kruusal tuli paar kohta sisse, kus lasime natuke liiga laiaks, samuti oli kahtlane koht see, kus Gross ja Kaur olid katkestanud. Selle kohani küll jõudes nägin ära, kuhu otsa nad olid sättinud ja märkisin legendi. Katse lõpus aeg nii ja naa, Jürimäele küll kaotasime seitsme kümnendikuga, millega oli neljas aeg, aga tegelikult oleks saanud paremini.

Foto: Arvi Pommer

Teine katse sujus juba alguses paremini, kuigi enne finišit seisti meil teel ees, käed ristis, sest keegi oli sõitnud võssa viimases kurvis. Mis teha, neljas aeg ja olime Jürimäest 4.6 sekundi kaugusel.
Järgmisena ootas Võru linn ja juba enne arutasime, et eelnevatel aastatel on sellel natuke üle kilomeetrisel katsel vahesid sisse sõidetud, mistõttu üritasime seal natuke rohkem. SS3 kolmas aeg ja Ringenbergile 1.1 kaotust, kuid seekord Jürimäe ees, mis oli põhiline. Nüüd kaotasime Jürimäele veel ainult 2.5 sekundit, kuigi Madis ise arvas, et polnud väga hea. Linna teine läbimine ehk SS4 läks juba sujuvamalt ja tulemuseks katse võit - olime Jürimäest üldis ette tõusnud 1.4 sekundiga. Päev kirjas ja olime rahul, kuna suures plaanis suurimast konkurendist olime ees ja katsevõit ka kirjas. Õhtul kiiresti hotelli, pesu, söök ja magama ära. Enne vaatasime veel natuke videosi, uurisime ilma ja ootasime järgmise päeva stardi nimekirja ära. Meeldiv üllatus oli näha, et stardime kolmeteistkümnendana, mis ületab siiani kõrgeimat stardikohta Andriga, mis oli 14. koht aastal 2016. Kõik tundus positiivne ja võrdne, kuna startisime Jürimäega väga võrdsetes tingimustes.
Teine päev algas olin SS5 pärast natuke pabinas, kuna see oli see sama maha viksitud legend ja ei tundunud väga kindel. Õnneks oli asjatu mure. Pigem oli hoopis väike aukartus: samal katsel katkestasime Andriga 2016 ja lõpus oli kuulus kurv, kus Peeter oma esimese katuse tegi. Seekord tuli minu arust isegi täitsa hästi, kuigi ülemäära riske ei võtnud ja pigem oli kõik väga sujuv. Tulemuseks kolmas aeg ja Jürimäed võitsime 2.3 sekundiga, millega olime oma edu tema ees kasvatanud 3.7 sekundile.

Järgmisena SS6, mille pikkuseks oli 14.38 ja minu jaoks tuttav eelmisest aastast, kui Tarmoga sõitsime. Algus selline mõnusalt kiire ja piisavalt tehnilisi kohti. Lõpupoole suutsime ühes hüppes natuke liiga paremal maanduda ja oli natuke ärevam. Jõudsime katse lõpus Kaurile päris lähedale, kuid õnneks päris kätte ei saanud. SS6 katsel andsime Jürimäele ära ja vahe kahanes seetõttu 1.6 sekundile. Sealt edasi võtsime suuna Võru poole, kus oli hooldus. Auto oli ok, vaatasime kiirelt eelnevate katsete videod üle ja läksime uuele ringile. SS7 tuli nüüd juba palju paremini ja mõnes kohas võtsime ka suuremaid riske. Tulemus oli Eesti poistest kõigist parem, alla jäime vaid Vorobjovsile. Seega olime taas kasvatanud Jürimäega vahe 2.6 sekundi peale.

Foto: Marleen Maask

Edasi SS6 kordusele ehk katsele SS8. See oli katse, kus oli meil alguses hea tempo peal, mis vahepeal üle läks ja mille tõttu ka tuli väike ajakadu. Samuti oli lõpu poole selle ralli üks ärevamaid momente, kui ühes suures hüppes tulid Madisel taas piloodi kombed külge ja maandusime pärast pikka õhulendu liiga vasakule. Puud tulid päris lähedale. Minu jaoks oli see maandumise põrutuse ootamine hullem kui need puud. Veel põrutasin ka oma küünarnuki taas ära, õnneks ei midagi hullu peale paugu närvi kohta. Andsime SS8-ga Jürimäele 3 sekundit ära ja kaotasime talle pärast seda 0.4 sekundit. 

Foto: Urmo Sibul

Pärast katset ootas Võrus meid pikk tunnine paus, mil tuli autot natuke lappida. Algul jäi lahtiseks ka rehvi valik, kuna ring oli päris pikk. Otsustasime vihmarehvi asemel tavalise K6 kasuks, kuigi services oli korralik padukas. Õnneks välja sõites nägime, et Jürimäe oli sama rehviga peal.
SS9 tuli juba enne starti info, et lõpp on väga libe ja vihma sajab korralikult. Juba katse alguses käisime kergelt kraavi ääres ja olud tundusid ikka päris libedad. Sõitsime suht turvaliselt ja õnneks võitsime siiski Jürimäed ja Valterit  4.4 sekundiga, millega olime taas neist möödas.

Foto: Jānis Asaris

Edasi oli Luhamaa katse, mis jookseb päris piiri ääres ja naljataga pooleks ei tasu seal välja sõita, muidu oled Venemaal :D. Katse algus tundus kohe väga libe ja võtsime vist kohe liiga kindlalt, sest tundus, et Jürimäe tegi korraliku mineku. Sinna läks ka meie poodiumi koht, kui andsime Jürimäele 16.5 sekundit ära. Siis oli vahe juba 12.5 ja seda enam puhta sõiduga tagasi ei sõida. Viimasel katsel ehk SS11 küll üritasime, kuid selleks jäi väheks, kui suutsime 7.3 sekundit ära võtta.

Foto: Edgars Leonovs

Siiski oli lahe lahing Jürimäe ja Valteriga ning see jättis hea tunde. Kahju, et klassi võit Eestisse ei jäänud, aga müts maha Ringenberg/Heina ning Vorobjovs/Pukis ees, kes tegid kogu nädalavahetuse ulme head sõitu. Kui meie tulemus oli absoluudi kümnes, mis seni on minu karjääri parim sportrallis, siis need mehed suutsid veel paremini ja Vorobjovs sõitis lausa ABS 2. aja SS10. Lahe, et BMWd seekord korralikku võimu näitasid.

Foto: Laura Seppa

Kokkuvõttes võib tegelikult isegi rahul olla, kuna kiirus oli meil olemas ja vajadusel ka väga palu. Seda näitab ka kiirustabel, mille järgi rallidel stardikohad jagatakse. Tõusime viimases kõvasti ja seal ilutseb Madisel läbi aegade parim number, mida parandasime 2.12 pealt 0.95 peale. See tõstis ka Madise E-rühma üle 2-liitriste klassi kiirustabelis hetkel kiiruselt neljandaks. See tähendab, kui ma õigesti mäletan, üle 10 km pikkusel katsel kaotust sekundites kiireimale 4wd autole viimase seitsme ralli jooksul.

Foto: Mark Aleksejev

Kui alguses oli lootus, ehk saame Lõunas tiitliasja selgeks, siis nüüd jääb asi Saaremaale, kus saame endale lubada Jürimäele meist 16 punkti rohkem, mis peaks tiitli naabersaarele tooma. Lihtne ei saa see olema, kuna Saaremaa on teada-tuntud keeruline ralli. Aga anname endast kõik, et asi ikka nii läheks. Olen arvutuste lihtsustamiseks ka väikese abimehe teinud:

https://docs.google.com/spreadsheets/d/1FQsnPd0IxXxQSIElFIPimNbDmdLM_KJOodjWwNn5Rh0/edit?usp=sharing
Seekord teeks eriliselt suure kummarduse meie mehaanikutele, kes kaltsmärjana valge mürsu eest hoolt kandsid ja kõik selleks tegid, et me saaksime keskenduda kiiresti sõitmisele: suur-suur tänu, Ats ja Ants! Taaskord, vähe sellest, et mehed tasemel, saab nendega alati piisavalt huumorit ja see on alati hea.
Juba see nädal võistlen Andriga Nõva rahvarallil, kus kaitseme oma hetke esikohta. Kindlasti on ka seal huvitav võistlus ja, kuna rajad uued ja konkurendid Saaremaalt, mis teeb asja lõbusaks. Peale seda jääb nüüd väike vahe Saaremaani, mis peaks olema ka minu 50 võistlus kaarti lugeda, aga vahepeal tuleb muud ja olulisemad trikid ära teha. :)

Rally estonia 2018

Rally Estonia oli kindlasti üks oodatumaid võistlusi minu jaoks, kuna viimati, kui 2016 Andriga osalesime, jäi see pooleli pärast maadlust kolme lepaga.

Foto: Indrek Allik

Kuigi seekordne ralli sai alguse kolmapäeval, tegin eelneval nädalavahetusel veel kaasa Kihelkonna rahvarallil Saaremaal, kus olin taas stardis Andriga. Võistlus kujunes lahedalt, saabusin reedel saarele ja käisin andsin vajalikud allkirjad ära, enamuse oli Andri juba korda ajanud. Kui Kuressaares asjad korda aetud, läksin Salmele, kus Andri oma perega pesitses. Tegime väikse sauna ja laupäeval juba varakult liikusime Kihelkonda, kus asus võistluskeskus.

Start oli suht varakult ja võistlus kulges hästi, käis vägev võitlus ja üllatuseks olid ka stardis neli kiiret kohalikku Evodega, mis oli eriti põnev. Samuti saime natuke tunda tee puhastamist, kuid sõitsime ikka oma sõitu, mis on kindla peale ja kiirelt. See õnnestus ideaalselt, päeva lõpuks olime taas poodiumil kahe kiire Saaremaa ekipaaži vahel ja teised. Olime tulemusega rahul, kuna hooaja seisus suutsime esimeseks tõusta. Kui autasustamine läbi, tormasin juba linna, et saaks korralikult magada ja juba kõik vaba aja mõtted Estoniale suunata.

Nagu ikka Rally Estoniaga, kaasneb sellega veidi rohkem protseduure ja pabereid, mida läbi töötada. Seega tegin korralikult kodutööd, lisasin kõigile osalistele kalendritesse vajalikud asjad, tegin recce plaani jne jne. Kui need kõik tehtud, oli juba hea kolmapäeval Otepää poole suund võtta. Seal ajasime korda registreerimise ja recce autode kontrolli. Õhtul vaatasin kõik dokumendid üle ja kuna meil majutus oli Tartus, siis jalutasime kesklinna ja tegime paar õlut. Ajasime veokameeste kaardilugejatega juttu ja vaatasime ka veidi jalkat. Liikusime mõistlikul ajal tagasi majutusse, et neljapäeval saaks päeva varakult alustada. Recce plaani olin teinud tagurpidi, et siis viimased katsed tegime enne ja esimesed viimastena. Plaani kohaselt saime kõik ilusti tehtud, ainult Tartu linna katse jäi reedeks. Katsed jätsid hea mulje, kuid need trampliinid tekitasid küll hunniku küsimusi, et kuidas ja mismoodi nendele läheneda. Plaan jäi, et võtame neid rahulikult.

Vahepeal käisime vaatamas Atsi ja Antsu ning kuidas neil tehniline läks. Servicesse jõudes kuusime esiteks, et meie auto ei läbinud tehnilist, kuna sidebox asub ees torul üleval. See veidi hämmastas, et see seal olla ei tohi. Eelnevalt pole sellega kunagi muresid olnud. Ok, saame aru, miks selline reegel, kuid arvan siiski, et selliseid asju peaks paremini kommunikeerima. Auto eripärade tõttu oli uue koha leidmine suhteliselt keerukas ja kui oleks seda varem teadnud, oleks saanud midagi paremat välja nuputada. Nüüd jäid aga side ja GPS pult kõvasti halvema kohapeale, kui nad enne olid, nii ohutuse ja mugavuse mõttes, aga mis siin ikka. Läksime tagasi hotelli ja siis taas südalinna poole, et teistega koos õlut nautida.

Foto: Murka foto

Reede algas meie jaoks raja kirjutamisega Tartu linnas. Kui see tehtud, võtsime suuna taas Otepää poole. Läksime servicesse ja andsime GPSi mehaanikutele, kes seda rallikasse hakkasid paigaldama ja ise läksime esmaabikoolitusele. Räägiti, kuidas õnnetusel käituda, saime proovida elustamist ja kannatanu autost välja võtmist - minu arvates oli väga hea kogemus. Peale seda valmistusime juba ette reedel toimuvaks shakedowniks ehk korraldajate poolt korraldatud testikatseks.
Teste oli kaks, üks P1 sõitjatele ja teine teistele ehk meile. Testikatsele minnes oli juba aru saada, kuidas saab päris palav olema. Testikatse ise oli mõnus, oli nii kiiret kui ka tehnilisemat osa. Saime ilusti teha neli läbimist ja plaanisime isegi rohkemat, kuid neljanda läbimise finišis murdus meil siduripedaali silindri pulk. Õnneks aitas meid Taaniel hädast välja ja saime auto nii palju lapitud, et saime servicesse sõita. Seal saime juba vajaliku osa Mario Jürimäe mehaanikutelt. Seega selle saime korda ja nii jäimegi ootama, millal saame rallikaga stardipoodiumi poole sõita, et siis sellest üle minna. Vahepeal tegime tööd videode ja legendiga, kus avastasin, et mu kaameras on puudu SS12/14 ja 2/5 on poolik. Seekord tulid appi Uustulnd ja Pannas, kes andsid meile õhtul oma videod ja suur-suur tänu neile selle eest. Oli huvitav nende recce videot vaadata ja tõdeda, et saime päris palju kohti sarnaselt kirja.

Reedel nelja ajal saime teada, mis kell ootealal Tartus peame rallikaga olema. Kui passimised passitud ja aeg käes, liikusime Tartu poole, sinna teel proovisime veel erinevaid asju, et saaks autosse taas õhu puhuma, kuid tulutult. Seega tuli ralli taas saunas veeta. :D Õnneks oli poodiumile luba sõita ka meeskonna riietes. Enne poodiumit tegime veel väikese söögi ja siis läksime juba ootealale. Suht kiirelt sai selgeks, et üle poodiumi veeremine võtab rohkem aega ja omal minutil me seda teha ei saa, aga polnud hullu. Lõpuks kui sealt vägevalt poodiumilt üle veeresime, liikusime otse parklasse, kust laupäeval võistlus algas. Saime auto ära panna ja hotelli minna, kus saime puudu olnud videotega tööd teha. Mina veel puhastasin natuke legendi ja siis läksin ka magama ära.

Laupäeva hommikul oli äratus päris varajane ja juba kohe kuulsime, kuidas staarid WRC masinal hotellist mööda veeresid. Võtsime takso autoni ja siis algaski ralli. Esimene sõit oli Tartust Otepääle, milleks aega oli antud 45 minutit ja jõudsime päris napilt, kuigi ei jokutanud ega ka jäänud väga liiklusesse. Veerand tundi hooldust ja võtsime suuna esimesele katsele. Esimene katse tuli meil täitsa normaalselt välja ja endalgi oli hea tunne, saime juba ka veidi hüpata. Kahjuks juba oli osa konkurente selle katse lõpuks ära kukkunud, millega sai kinnitust ka ennustus, et ralli saab olema väga raske. Tegime pärast seda teise katse ära ja siis oli taas service. Kuna oli väga palav, siis selleks ajaks olin ma juba ära joonud 2 liitrit vett. Ralli jooksul kulus seda ikka päris palju.

Foto: Raimonds Volonts

Olime nii Läti kui ka Eesti arvestuses teised, kuid Vorobjovs libises juba eest. Meile tegelikult oligi rohkem tähtis Eestikate seis. Kolmandal katsel olime taas teise ajaga lõpus ja seal sai juba rohkem hüpata, aga minu jaoks jaoks olid kardetust leebemad. Samas võtsime neid ka mõistusega, mis raja ääres seisvate rallikate järgi tundus hea plaan.
Pärast kolmandat katset services olles tundsin, et kuumus hakkab veidi mõjuma, oli kehv olla. Selle vastu oli ainuke ravi kõvasti vett juua. Õnneks ostsin endale enne rallit joogikoti, millest oli palju abi, kuna ka katsete lõpus sai sõõmu külma vett võtta.
Services vahetasime rehvid, sõime väikese šokolaadi ja asusime samale ringile. Peale neljandat katset oli meid alles vaid 4 masinat ja Lätikate arvestuses meie ja Vorobjovs. Kaotus oli neljandal suhteliselt sama, mis esimesel läbimisel. Viies katse tuli taas täitsa normaalselt ja taas teine aeg. Eks seda oli ka arvata, et Vorobjovs saab kiire olema.
Nüüd oli taas hooldus, veekott täis ja olemine hakkas juba ka paremaks muutuma. Kuuenda katse alguses saime hästi minema ja kohe olid ka korralikud topelt trampliinid, kus siis teisest sellisest maandudes käis autost mõnus ragin läbi. Vedu oli kadunud ning siduripedaal käis ka tühjalt, seega meie jaoks oli kõik.

Madis arvas, et viga oli selles, et maandusime gaas peal ja kahtlustasime, et sidurikorv lõppes ära. Kohe raja äärde jäädes hakkas Madis ka uurima, et kust asemele võiks saada. Saime siis ka ise natuke rallit vaadata ja parmudega võidelda, keda oli ikka palju.
Kui katse läbi, jalutasime trampliini, kus raja äärde jäime. Uurisime neid natuke lähemalt ja need olid ikka päris kõvad, nagu oleks betoonist. Kui saime auto sleppi ja servicesse, hakkasid poisid kohe kasti maha võtma. Kuna selleks hetkeks oli alles jäänud meie arvestuses ainult üks auto, siis oli ülitähtis minna ja pühapäeval punkte koguda. Meie arvestuste järgi oleksime pidanud startima pühapäeval teise või kolmanda koha pealt ja ka Jürimäe pidi startima. Seega hakkas kohe sebimine, mehaanikutel ja Madisel tuli meelde, et vana korv peaks Tallinnas garaažis olemas olema. Madis juba plaanis lennukiga sellele järgi minna, kui teel Tartu poole tuli info, et hoopis peavõll pooleks. Sellega oli juba keerulisem, kuna alguses tundus, et kõige lähemal asub selline Leedus. Käisime Tartus, vahetasin riided, võtsime süüa kaasa ja sõitsime tagasi Otepää poole. Tuli välja, et ka koda oli viga saanud, mille õnneks sai lähemalt, Tartust Toomas Vaselt. Tänud ka temale.

Foto: Egons Ansbergs

Kuna võlli ikkagi oli vaja, võtsime Antsuga ette tee Rezkene poole, kus pidime kokku saama leedukaga, kes meile vastu sõitis. Jõudsime juba pea Gulbenesse, kui tuli kõne, et saame selle siiski 10 meetri kauguselt Vorobjovsi käest. Sõitsime küll tühja, aga samas säästsime  lõppkokkuvõttes 2 tundi ja sõitsimegi tagasi. Otepääle tagasi jõudes oli võll sees ja koda oli ka jõudnud.
Jätsime poisid tööle ja liikusime ise Madisega tagasi hotelli, lootes, et hommikul on auto juba Parc Fermes. Öösel tuli teade, et auto korras ja hommikul oli ka kinnitus, et auto on Parc Fermes. Sõime hommikust ja poisid olid juba hotelli juurde jalutanud. Ats ja Ants olid saanud hakkama suurepärase tööga ja saime rallit jätkata. See oli veel eriti tänuväärne, kuna pühapäeval oli ka Atsi sünnipäev.

Foto: Gevin Peet

Sõitsime autoga taas Otepää poole, kuid auto sidur vajas veel õhutamist. Services sai see ka kohe korda tehtud. Nüüd siis tuli vastu astuda 12. katsele, mille  võtsime rahulikult, kuna teadsime, et tuleb lihtsalt kohta hoida ja punktid koju tuua. Ees oli nagunii suur vahe ja taga pea minut. SS13 oli ralli kõige pikem katse, kuid samas päris nauditav. Poole katse peal püüdsime kinni Kulli, kes ikka võttis asja ülirahulikult, kuna tal oli väga suur edu ja samuti ei pannud meid seljataga tähele. Seega sõitsime pea pool katset päris sabas, vähem tolmustel osadel olime lausa nii lähedal, et kivid hakkasid juba esiklaasi suunas tulema ja olime sunnitud vahe sisse laskma. Paaril korral sattusime päris kotti, mis muutis asja päris ohtlikuks ja tegi ka natuke kurjaks algul, samas saime ka neist aru. Peale katset helistasin ka vahenduskohtunikule ja palusin kahte minutit, mille ka saime. Lootsime, et sellest piisaks. Nüüd oli 45 minutit pausi ja siis sama kaks katset. Juba 14. katsel ründasime veidi rohkem, samas tulime kindlalt. Panused panime siiski Power Stagele, mis oli SS15. Kohe algusest hakkasime pingutama ja tempo oli peal, aga kahjuks oli tee juba päris suuri kive täis ja see segas natuke, et head aega saada. Veel viskas üks rööbas päris lollakalt enne lõppu. Jäime küll siiski Jürimäele alla, kuid saime Powerstagelt teise aja.
Siis oli jäänud veel ainult service ja Elva katse. Service tehtud ja siis Elva, kus plaanisime kohe natuke rahvale teha, kuna kaotada polnud midagi. Nii sai ka tehtud. Olime finišis ja oli jäänud ainult poodium Tartus, tunne oli hea ja saime oma punktid kätte.

Foto: Murka foto

Poodiumi poole sõites saime ka teate, et hilinemine on lubatud, kuna liiklus on väga tihe. Nii oli ja jäimegi natuke hiljaks. Saime ootealas veidi passida ja veidi aja pärast saime üle vägeva poodiumi veereda. Tunne oli hea ja ralli läbi, auto läks Parc Fermesse ja asusime koos karikatega linna poole. Enne seda käisime ka Bitestopis pesemas, et saaks veidi rohkem inimese tunde.

Foto: Laura Seppa

Kokkuvõtvalt oleks võinud minna paremini, kuid üldplaanis oli ikkagi hea tulemus. Eriti tänaks meie meeskonna mehaanikuid Atsi ja Antsu, kes auto taas rajale putitasid ja masina eest head hoolt kandsid. Merkale, kes meie joogi ja söögi eest hoolitses, Taanielile padruni eest, Toomast koja eest, Janis Vorobjovsi võlli eest, Mario Jürimäe meeskonda silindri pulga eest, fänne raja ääres, pere jne jne.