2017 on läbi saamas ja on kokkuvõtete aeg

Pole ammu kirjutanud, aga on aeg võtta kokku hooaeg 2017. Selle hooaja märksõnad on klubi, põnev rahvaspordi hooaeg, kiisu ning esimene võit.

Kogu aasta 2017 algus oli veidi segane minu jaoks. Aasta alguses tekkis koos mõne hiidlastest huvilisega idee luua Hiiumaa ralliklubi. Mind valiti küll esimeheks, kuid edasine aasta ja tegevused ei aidanud just kaasa, et sellega 100% tegeleda. Nüüdseks võib tegelikult öelda, et oleme teinud nii mõndagi: korraldanud karikasarja, teinud koolituse, leidnud huvilistest liikmeid, toetanud võistlejaid osavõtutasudega jne. Samuti oleme võtnud plaani korraldada 2018. aastal rahvaralli. Ühesõnaga on meeskond teinud head tööd, küll oma pisemate probleemidega, kuid ehk saame ka need lahendatud.

Rallihooaeg algas veidi segaselt, nimelt oli plaan Andriga sportrallit sõita, kui ta autost lahti ei saa. Isegi rahvusvaheline litsents sai tehtud, kuid siis läks auto ära. Seetõttu oli plaan jätta sportrallis hooaeg vahele. Seega oli mu esimene võistlus 11 aastase Andre Juhega, kellega Vasalemma rahvasprindil osalesime. Oli väga huvitav võistlus, kus sain üle pika aja ka hirmu tunda. :D Pärast seda osalesin rahvarallis koos Janariga Pandiveres, kus üllatusena võtsime võidu. Tagantjärgi mõeldes oli Janari sõit super hea ja muuga oleks olnud patt leppida.

Foto: Ivar Veelma

Järgnes oli pikem paus ja kiiresse autosse sain alles aprillis ja AG karikal, kus istusin Heiti ja Alari kõrval ning kust tulemused mõlemal olid väga head. Pärast AG karikat sõitsin ühe rahvasprindi Andrega, mis oli ka huvitav kogemus.

Seejärel tuli üks hea kõne Tarmo Bortnikult, kellega pidime tegelikult juba Läänemaa rallil veokasse istuma, kuid halb õnn tabas mind Harju rallit vaadates, kui suutsin head tahtes nõmedasse auku astudes jala välja väänata. Vigastus oli parajalt tõsine, kuid juba Tartus olin Tarmo kõrval. Tegime enne ka väikese testi, kus juba esimestest meetritest sain aru, et kiisu mehed on segased ja see paelus mind.

Foto: Laura Seppa

Tartus tuli meil kolmandalt kohalt katkestada, kuid sain esimese kogemuse, kuidas on olla autos, kus kohe stardis minnakse ründama. Ja oleme ausad, kurvi kiirus oli minu jaoks üllatav ja motiveeriv. Samuti võib sellest rallist meelde jätta kaks asja: segased pealtvaatajad (nimelt üks jooksis napilt üle tee meil) ja Tarmo raja ründamine.

Juba Lõuna-Eestisse minnes oli kindel plaan võita, ok ok, tegelt tegime nalja selle üle, kuid samas plaan jäi jõusse. :D Lõunas algas juba recce tagasilöökidega, nimelt oli Tarmo kuskilt mingi haiguse saanud. Samas lohutas mõte, et selge peata ehk olemegi kiired. :D Kuid tegelikult tundsin isegi mina, et veab seest õõnsaks. Ralli läks nagu pidi, oli momente hajevil olekut jne, kuid võitsime. Oli küll väga imelik tunne, kuna tunne võidust saabus ikka väga hilja ja pigem olin tegevuses enda analüüsiga - olin hajevil kaks viimast katset ja see ei andnud rahu. Aga tagant järgi mõeldes oli saavutus väga hea ja mott tõusis jälle, kuigi jah, oleme ausad, isegi, kui mott võib vahel maas olla, siis minusugusel fanaatikul isu ei kao.

Foto: Igmar Matto

Peale Lõuna-Eestit tegin kaks rahvarallit Andriga, kus mõlemal saavutasime absoluut 3. koha. Tehnikaga oli mõlemal võistlusel tegelikult palju muresi ja ehk oleks kõrgema koha pärast võidelda saanud.

Nüüd oli veel jäänud Saaremaa, kuhu me ei saanud Tarmoga muud moodi minna kui hooaja poodiumi plaanidega, ehk flatout. Kõik toimis, kuni võistlus lõppes puud tabades - kohas, kus juba eelmine ring veidi eksisime. Samas olime tempoga rahul ja teame, et andsime endast kõik. Kuigi ja, füüsiliselt oli ikka tegemist väga keerulise ralliga, kuna teed olid päris katki ja kohati oli isegi legendi raske lugeda, rääkimata sellest, et lugesin vahepeal legendi pimedalt,  kuna esiklaas lihtsalt läbi ei paistnud. Kuid eks raskused teevad aina paremaks. :)

Hetkel aga olen juba uue hooaja ärevuses. Nimelt järgmine hooaeg olen juba kiiremas tagaveolises autos, ning mille jaoks ka vaikselt ettevalmistusi teen. Esimese ralli kava on juba paigas, iste proovitud ning plaanis on ka legenditrenni teha. Vihjeks võin ainult öelda, et tippkiirus saab olema suurem senistest autodest, kus istunud olen. :)

Kuid kogu hooaja eest ja nende tekstide eest, mis olen blogis avaldanud, tahan sügavalt tänada oma professionaalset grammar nazit Jarelit ja Merikest :)

Saaremaani jäänud vaid loetud päevad

On jäänud vaid mõned päevad ja käes ongi selle aasta tähtsaim ralli: Saaremaa 50. juubeli ralli, mida enamus huvilisi on juba kogu aasta oodanud. Mitte ainult juubel ei tee rallit eriliseks, vaid selleks on veel palju tegureid.

Esiteks kindlasti rekordarv osalejad, viimaste aastate rekordarv veokaid rajal, väga tugev stardinimekiri jne jne. Minu jaoks on võib-olla erilisem see tunne, et lähme viimasele etapile võitlema hooaja poodiumi nimel. Oleme tõestanud, et suudame seda, kuid Saaremaal on vaja palju õnne ja veidi targalt sõita. Samas ei ole meil ka midagi kaotada, pigem võita. Kolmanda kohani jääb hetkel 8 punkti ja teise kohani 24 punkti. Teine koht küll matemaatiliselt võimalik, kuid selleks peaksime Lõuna-Eestit kordama ja see on suhteliselt raske. Kolmas koht aga püütav ja see saab ka kindlasti eesmärgiks.

Tehnika on juba valmis, vaid viimased detailid veel. Ise olen seekord ette valmistanud korralikuma tabeli, et võimalikult vähe jääks muretsemiseks ja töö oleks võimalikult lihtne. Selle ralli ettevalmistustabelisse olen seekord recce plaani ja ajad lisanud, veel ka eelnevate aastate videod. Veel võtame uuendusena Tarmo eelnevate aastate legendi põhjaks alla. Kellegi teise legendi olen enne küll kasutanud Rally Estonial, kus videode pealt maha kirjutasin, kuid nii ei ole enne legendi korduvalt kastutanud. Kuna legend on Tulbi kirjutatud, pean selle enne ümber kritseldama, kuid samas saab kohe rahulikumalt kirjutada.

Ise lähen juba kolmapäeval saarele ja teen dokumendid korda, neljapäeval tuleb esimesega Tarmo, kes kolmapäeval Tšiilist saabub ja siis näitame recce auto ette ja tuiskame kirjutama. Tundub, et tuleb suhteliselt ligane rally, mis teeb selle päris raskeks - aga see teebki asja huvitavaks. Esialgne plaan on Saaremaalt tagasi tulla juba laupäeval, aga eks näis, kuidas asjadega jõuab.

Enne Saaremaad on olnud erinevaid tegemisi. Läänemaa rahvarallil olin esimest korda Safety autos ja siinkohal tänaks Martin Juhet selle võimaluse eest ja selle maailma tutvustamise eest. 

Samuti on tegemist olnud Hiiumaa ralliklubi sügiskarikaga, mille korraldasime ja kukkus päris hästi välja. Siinkohal tänaks kõiki asjaosalisi. Sain ka ise klubile annetatud auto rooli, mille tegelik otstarve on pakkuda noortele, kellel ei ole oma tehnikat, võimalust kätt proovida. Proovisime ka osade klubi liikmetega selle autoga võistelda ja oli põnev, kuna auto oli kõigil sama. Järgmised kaks karikaetappi samuti plaanis kardirajal ja jällegi eesmärk pakkuda noortele võimalust proovida kätt simulaatoril ja rajal.

Peale Saaremaad on veel plaanis Lääne-Eesti öö rahvaralli, kuid kellega, see selgub. Ise loodan, et olen siis Andriga taas rajal. Peale seda on ka talveks hetkel plaan olemas, kuid edasi - eks näis.

Käisin Kuldar Sikku koolitusel ja väike kokkuvõte sellest

Eile osalesin EAL-i poolt korraldatud kaardilugejate koolitusel, kus lektoriks oli teada tuntud Kuldar Sikk. Kuna olin käinud tema koolitusel aastal 2012, siis teadsin enam-vähem mida oodata. Koolituselt sain mõnusalt mõtteainet, kuidas oma ettevalmistust parandada. Näiteks kasutab Kuldar ralli planeerimiseks Exceli tabeleid, sama olen ka ise teinud, kuid sain paar asja mida võiks sinna lisada. Näiteks päikesetõusu ja loojangu ajad, siis saab ajagraafikusse lisada selle, millal peaks lisatuled ette panema. Veel pean nuputama kuidas oleks ideaalne tabelisse valmis arvutada recce kütusekulu jne jne. See kõik selleks, et recce ja ralli ajal oleks kõik asjad ühes kohas olemas. Ise kasutan veel selle tabeli hoidmiseks google docsi. Sinna saan ükskõik mis ajal teha muudatusi ja neid näevad ka mehaanikud ja muud meeskonna liikmed. Samuti sain uusi ideid, kuidas legendi kirja panna ning kuidas oleks lihtsam lugeda. Mõned uued tingmärgi ideed ja kuidas neid märkida.
Veel rääkis Kuldar oma kogemustest, näitas enda ja Järveoja legende, mis oli väga huvitav. Samuti rääkis ta oma nägemusest, mis Eesti rallidel võiks olla paremini ja hallidest aladest reeglites. Koolituse neli tundi läks üli kähku ja oli väga hea ning andis jälle kõvasti ideid juurde ja indu uusi asju kasutusele võtta ning areneda. Tegelikult oleks selliseid koolitusi veel vaja, sest selline teadmiste jagamine ja suhtlus juba kogenud kaardilugejatega, annab häid ideid ja saab õppida juba nende kogemustest. Sest tegelikult õppida on veel palju, kui mitte tehnilisi nippe, siis enese ettevalmistamise kohapealt. Aga Saaremaa ei ole enam kaugel, kus eile omandatud teadmisi rakendada ja homme saab juba BMW kõrval istuda ning 0 autoga Läänemaa teedel kihutada ja veidikene tunnet sees hoida.

Lõuna-Eest 2017 ja esimene sportralli võit

Nagu ikka alustasime meie ralliga juba neljapäeval, kui kella 11 ajal legendi kirja hakkasime panema. See aga ei sujunud just kõige paremini, kuna Tarmol oli palavik ja ei tundnud ennast just kõige paremini.
Saime tööga siiski hakkama, kuigi veel ka katselt katsele sõites ja legendi puhastades tekkis ka mul mingi hetk tunne, et pole just kõige parem olla, aga eks see oli pigem tingitud Lõuna-Eesti kõrgest mäestikusst :D

Foto: Laura Seppa

Oli tervis kuidas oli, aga kuna korraldaja oli see kord muudatuse teinud ja saime tutvuda ainult kaks korda, siis saime kõik juba ilusti neljapäeval kirja. Rajad ise jätsid enamjaolt hea mulje - pehmeid ja veest kahjustunud kohti oli vähe. Ainult ühes pikas vasakus sai vist kirja pandud, et lõpp on mäda. Võistluse ajal parandasin selle juba ümber, kuna selleks ajaks oli juba see koht paremaks muutunud. Õhtul vaatasin veel legendi üle, puhastasin ära ja saigi varakult magama mindud ja korralikult välja magatud.
Reede hommikul saabus auto ja hakkasime seda ette valmistama tehniliseks ja panime laagri püsti. Kui tehniline tehtud, sai natuke niisama olla, sest tehniline oli 12.30 ajal ja Poodiumi aeg oli meil alles 19.32.

Foto: Ülo

Poodium oli seekord üles seatud Võru kesklinnas, kust siis edasi liikusime esimesele katsele. Kohe esimesel katsel oli ka see kuulus tiigi kurv, mille läbisime puhtalt. Sellel katsel oligi ainult kaks keerulisemat kohta, see tiigi kurv ja finiši kurv, mis oli järsk vasak ning kergelt tõstis. Seal suutsime ka nautuke eksida, mis sest, et legendis oli see meil kõvasti rõhutatud. Suutsime ikka peale finišit kraavis käia, muidu nagu ei olnudki hullu, kuid suutsin oma küünarnuki selle pauguga piki ukselinki lüüa.

Alates 16 sek, meie off

Hiljem services sai ukselink ka lõpuks eemaldatud, aga käsi tegi ikka valu ülesõidul, oli veidi keeruline lehti keerata. Kuid teine aeg ja olime rahul. Juba SS2 stardis käsi enam väga ei seganud, eks adrenaliin tegi ka oma töö. Katse kulges enam-vähem, hoog oli ilusti üleval, katse alguses siiski natuke ikka pelgasin järsemaid kurve, kuid see möödus, sain jälle tunde kätte. Ning jälle teine aeg.
Nüüd oli veel jäänud Võru linna katse ja enne seda oli pisike service. Saime autot uurida, et ega kraavis käik midagi halba pole teinud ja saime ka uurida, miks autol jõudu vähe juba esimesest katsest alates. Kuna Tarmo lappis mootori uuesti kokku eelnevalt ja nüüd olid peal vana tüübi kaaned, siis oli ka seadistus veidi muutunud.

Foto. Laura Seppa

Tegime linna ikkagi ära, kus tuli ka väike käiguvahetuse aps, aga muidu ok, katse oli ka ainult kilomeetrine.Pärasti oli aega kogu öö autot vaadata ning karbussi timmida. Tarmo vahetas düüsid ja sai ka jagaja vahetatud - ikka polnud päris see, kuid parem. Seega saime ca poole ühe ajal magama. Kuid tunne oli hea, olime teised. Öösel ikka veidi käsi segas, kuid Dolmeen aitas hädast välja.
Hommikul vaatasime kiirelt auto üle ja 10.08 asusime uuele päevale. SS4 olid mõned viperdused ja segased kohad legendis, kuid saime hakkama ja jälle teine aeg. SS5 aga suutsime ühes kurvis veidi hiljaks jääda pidurdamisega ja käisime kiirelt kraavist läbi, kuid ajakaotust ei tulnud.
Segadus tekkis, kuna kasutasime uue asjana legendis pidurduse märkimist ja Tarmol tekkis segadus, et kas ikka on õige koht, aga kõik hästi, samuti suutsime ühes asfaltile keeramise kohas veidi liiga välja langeda, aga katselt kolmas aeg.

Nüüd jälle servicesse, väike paus ja samad kaks katset uuesti. SS6 oli SS4 kordus ja nüüd juba klappis paremini ja saime ilusti läbi. SS7 aga nägime palju väikseid kraavides ja kahjuks ka Niinemets/Allikat teeääres seismas, seega oli selge, et peaksime nüüd juhtima. Finišis saime veel teada, et ka Liukanenid olevat uuesti üle katuse käinud, sama oli ka juhtunud Nuiamäe ja Nõlvakuga. See oli esimene katsevõit ja juhtisime enne suurt servicet 33 sekundiga. Vahe oli hea, kuid võtsime otsuse, et maha ei lase, muidu läheb rütm äkki ära. Suure service ajal oli meil söök juba valmis ja ootas, täitsime kõhud, vaatasime auto üle ning saime juba oodata, et millal startida Luhamaa katsele, mis oli siis kaheksas katse. Sinna sõit oli aga jube tüütu ja tõi une peale. Samuti leidsin, et meil legendis oli paar imeliku kohta sees kohe katse alguses, mis tegid veidi murelikuks. Kuid õnneks polnud keerulised kohad ja sain esimesel läbimisel need korda tehtud. Katse iseenesest mõnus kiire, kuid natust oli raske õiges tempos püsida, siiski ei midagi hullu. Samuti oli üks ärevam hetk, kui lomp või mudaauk meid metsapoole vedas. Tarmo sai asjaga edukalt hakkama. Samuti tegime katse jooksul mitmeid parandusi teiseks läbimiseks. Tulemuseks järjekordne katse võit Tuberiku ees, kes kaotas ainult 2.6 sekundiga ja saime aru, et ega meid tagant päris rahule ei jäeta. Vahe oli hea ja nüüd 36 sekundit meie jaoks.

Foto: Ülo

SS9 oli aga juba Power Stage, kust siis kiirem võib saada viis lisa punkti. Mõtlesime, et meil neid väga vaja ei ole ja just seda ründama ei lähe. Kuid kõik sujus ja saime siiski oma esimese Power Stage võidu. Tuju oli hea ja liikusime uuesti service poole.
Nüüd veel auto igalt poolt üle vaadata ja ainult loota, et kõik seisab koos. Viimasele kahele minnes tuli juba kerge närv sisse ja mõtted uitasid igasuguste stsenaariumite ümber, kuidagi ei suutnud enda mõtteid puhtaks saada.

See andis ka SS10-l tunda, kippusin veidi tempoga mööda panema ehk olin veidi liimist lahti. Katse lõpus olin päris kuri enda peale ja sama jama juhtus ka SS11. Õnneks hoidsime siiski asja kontrolli all ja sai veidi kindlamalt võetud, kuigi mõlemalt viimaselt teised katse ajad. Finišis oli mõnus tunne, kuid ei olnud seda joovastust, kuna olin enda peale kuri, et ei suutnud puhtalt kahte viimast lugeda ja olin veidi liimist lahti.

Viimase katse finiš

Foto: Laura Seppa

Tagant järgi mõeldes ei olnud ka need väga hullu, kuid sellisel pingelisel hetkel oleks võinud ehk siiski paremini pingele vastu panna. Kui jõudsime juba poodiumi eelalale ja joostes ajakaardi õigel minutil ära andsin, siis auto juurde jõudes tuli meelde, et nüüd on põhjus Oskari toodud Kuuba sigar ära teha. Tuli selline väga hea tunne peale. Poodium oli vägev,  näha hiidlasi seal ja teisi tuttavaid, kes olid tulnud õnnitlema tegi tunde eriti mõnusaks.

Aga jah, veoka seltskond on ülilahe ja veokate poodium lõppes ikka korraliku šampuse pritsimisega fännide poolt ning ühispiltidega. See kõik jättis vägeva emotsiooni. Nüüd tuli veel auto Parc Fermesse viia ja kui sealt auto kätte saime, oli asi ametlik, me võitsime Lõuna-Eesti ralli 2017 EMV10 klassi.

Oli väga lahe ja naudingut pakkuv nädalavahetus.  Kuigi olin kohati natukene mõtetega Hiiumaal. Tegemist oli väga raske ralliga, mis nõudis head koostööd autos. Meil see õnnestus ning nagu tulemus ütleb, siis väga hästi. Tulid küll mõlemal ka vahel mingid vimkad sisse, aga nii raske ralli puhul on see ok.

Tegelikult tahaks siin kohal tänada kõiki, kes meid selleni aitasid, enda poolt tooks välja Tairo, meie peamehaaniku, Priitu, Vanaisa Kristalli tihendi eest, meeskond Vilu/Vaasa düüside eest, Jarmot, naisi kodus, fänne raja ääres jne jne.
Nüüd on vaja veel loota, et Tarmo saab Tšiilist õigel ajal tagasi ja saame minna ikka Saaremaale sama kordama. Enne seda teen veel Varbola rahvaralli kaasa Andriga ja eks ka seal tuleb hea võistlus loodetavasti.

Tapa rahvaralli 2017

See on juba kolmas aasta, kus osalen Tapa rahvarallil. Ootasin seda mitmel põhjusel: esiteks on seal alati lahedad rajad olnud, teiseks saab jälle rahvarallis Andriga sõita, kellega koos 2015 saavutasime teise koha ja vot see oli lahing, mis jääb eluks ajaks meelde. 
Seekord ralli ise algas meie jaoks juba reedel, kui tegime tehnilise ja muud vajalikud protseduurid ära. Siis juba tuli autot remontima hakata, kuna rõhud olid liiga üleval, saime selle suhteliselt hilja korda. Seekord jäi auto jõud täiesti originaali lähedale, aga vähemalt olime kindlad, et rõhud paigas ja mootorile ohtu pole. Kiire saun ja magama.
Seitsme ajal hommikul saime Andri töökojas kõik kokku ja hakkasime Tapa poole liikuma, tuju ja ilm olid head. Sättisime ennast Tapal paika, vahetasime rattad ja jäime starti ootama. 
Seekord olid korraldajad väga huvitava stardinimekirja välja mõelnud, nimelt kasutati kiirustabeli põhist järjekorda. Iseenesest on väga lahe mõte, kuid kommunikatsiooni pool, et kuidas see kokku pannakse, oli veidi puudulik ja tekitas palju segadust. Juba peale vaadates ei olnud tegemist kiirustabeliga, nagu teame suurest rallist, vaid seda mõjutas ka faktor, kui palju oled osalenud. Kuidas see täpselt kokku pandi, jäi arusaamatuks ning osad paigutused ei saanud ka nende kahe komponendi kokku panemisel nii olla. Aga eks korraldajad teavad mida teevad, sellega tekitati osades klassides päris suur ebavõrdsus. Oli küll huvitavam jälle ja paneb rohkem sõitma aga jah, kommunikatsioon võiks selgem selle koha pealt olla.
Võistlus ise algas juba varakult, esimene auto startis juba 9.30, meie umbes pool tundi hiljem. Esimene katse oli mulle tuttav 2016. aastast, kui Jarmoga võistlesime ja 2015 olime Andriga seda teistpidi sõitnud. Saime minema, kuid nagu ikka meil, hommikud kipuvad veidi rabedad olema. 
Olin juba unustanud, kuidas võõrast legendi lugeda. Selles legendis tuli mõnda kohta lihtsalt ignoreerida - muidu tekib palju üleliigset infot ja ei jõua lugeda. Seega jäin ühes kohas veidike toppama, aga samas ei midagi hullu. Andril oli samuti pidurdusmaa paika saamisega veidi probleeme. Ühes põikes vajusime lahtisele ja saime kohe tünni kätte, ehk 10 trahvisekundit. Teine läbimine oli juba palju parem ja saime juba päris mõistliku aja, mis näitas, et suudame konkurentsis olla.
Järgmisena liikusime katsele 3/4. Siin sain kohe jälle aru, et ei saa 100% seda legendi usaldada - nimelt oli ühest pikast parem 1,5st tehtud legendis neli kurvi ja isegi kiirrääkija ei oleks suutnud neid korraga ette vuristada. 4wd hoo pealt oli samuti katsel meetritega veidi probleeme, osad 100-meetrised lõigud legendis olid tegelikkused veidi lühemad. Mis seal ikka, märge juurde ja järgmine kord juba paremini. Nii ka läks - saime hea hoo ja rütmi üles, kõik klappis ja jälle hea aeg. 
5/6 katse saime juba parema hoo kohe alguses ja hakkas juba tulema 2015. aasta tunne sisse. Tekkisid juba ka mõned momendid, aga oli ilmselge märk, et suudame küll kiiresti sõita, isegi autoga, mida vaevavad jõuprobleemid. Ehk kuigi auto oli teine, olime sarnaselt 2015-le jälle jõunäljas, kuid tuli edasi panna. Peale kuut katset olime absoluudi ja klassi kolmandad, vahed soliidsed ja tuli oma sõitu edasi sõita.
Pausi ajal tegime väikse söögi ja tõstsime esimesed rattad taha ja vastupidi. Teine ring algas  Tapa autokrossi rajaga. Enne starti saime juba nii palju infi, et viimane hüpe on karm, võtsime vastu otsuse, et ei hakka niigi vaevlevat autot rohkem piinama ja võtame tuleval katsel rahulikult. Andsime küll mõned sekundid ära mõlemal läbimisel, aga samas jäi ka kõik terveks.
Peale krossirada tuli katse, mis legendi järgi tundus päris kiirendamine ja pidurdamine, ehk kartsime, et anname jõu pärast veidi ära. Läks oodatust paremini. Samuti saime infot, et katse lõpus olev trampliin on täisgaasil läbitav, nii ka tegime. Katse sujus, kuigi vähene jõud ühes V5 kurvis andis liiga palju tunda ja ei jaksanud välja vedada, aga lõpu trampliini võtsime täiega ja aeg lõpus päris ok. Teisel läbimisel küll parandasime aega, kuid nüüd vaevas meid uus mure.
Üks amort tundus tühi, kolises ja segu oli veidi lahja. Korra isegi mõtlesime, et kas riskime ikka, oht ju mootorile liiga teha. Siiski oli segu väga vähe lahja ja otsustasime jätkata, kuigi tundus, et jõudu on veel vähem kui enne.
Viimased kaks katset olid jälle veidi tuttavad mulle ja samuti olime 2015 seda tagurpidi sõitnud. Algul saime enam-vähem kohe minema, kuid ühes parem kahes tuli ilge korin autosse ja jäime lausa seisma korra, kuna hääl oli jube. Andri proovis ja autol nagu jõudu oli, käigud vahetasid ja panime edasi - jube hääl sees, kuid liikus. Sinna jätsime ca 15 sekundit ja arvasime, et kolmanda koha andsime ära.
Katse lõpus sahmides ja otsides, mis viga, hakkasin Andrile näitama, et porilapaka plekk on tagurpidi, aga Andri vist ei kuulnud ja tõusis hooga püsti. Sain peaga korralikult vastu nina, kuid õnneks ei midagi hullu, korra kukkusin küll tagumikule, aga aega oli vähe ja kiirustasime uuesti starti. 
Viimase katse läbisime puhtalt ja oligi meie jaoks tehtud. Ei läinud küll päris nii, et oleks saanud ilma tehniliste muredeta kulgeda ja nautida, kuid klassi ja absoluudi kolmas koht olid head. Nüüd tuleb vaadata, kuidas saab, aga hetke plaan on Varbolas peal olla. Enne vajab auto veel tegemist. 
Mina peaksin hetke seisuga juba järgmine nädal veokasse istuma ja Lõuna-Eesti rallil koos Tarmoga startima. Seega arvan, et on hea, et sain Tapal lugemist harjutada, et vastu minna mõnusale Lõuna-Eesti kuppelmaastikule. Õnneks juba ka katsete videod olemas korraldajalt ja saab natuke tutvuda :)

Tartu ralli 2017

Minu esimene Tartu ralli algas tegelikult nats rohkem kui nädal tagasi. See oli juba mõnda aega selge, et Tartus istun sel aasta esimest korda suures ralliautos. Heameelega oleksin seda juba Lääne-Eestis teinud, aga olin just töökohta vahetanud ning lisaks suutsin end Harju rallit vaadates vigastada. Väänasin jala korralikult hüppeliigesest ära ja nii õnnetult, et olin sunnitud mõnda aega karkudel olema. Aga siinkohal saab tänada füsioterapeuti, kes mu tegelikult üllatavalt kiiresti uuesti vabalt liikuma aitas.

Foto: LauraFoto

Otseselt algas Tartu ralli ca nädal varem, kui Tarmoga kokku saime ja esimest korda koos autosse istusime. Test oli kiire, kuid jäi kiirelt lühikeseks, kuna viienda käigu hammasratas viskas mõned hambad välja. Paari tunniga sai see korda ja saime veel natuke proovida. Sellest piisas, et üksteisest veidi aimu saada.

Foto: Urmo Sibul

Minule isiklikult tundus kohe asi laabuvat ja seega sain rahuliku südamega Tartut oodata. Tarmo ning mehaanikud Tairo ja Janno nii rahulikult võtta ei saanud, neil olid käed-jalad tööd täis, kuna testil ilmnes veel muid asju, mis vajasid tegemist. Kohati oli isegi natuke kehv tunne, et ei saanud kohe oma osa ettevalmistuseks anda.

Foto: LauraFoto

Tartusse oli alguses plaan juba kolmapäeval jõuda, kuid liikuma hakates sain Tarmolt teada, et uue tagasillaga on muresid ja ta tuleb hommikul järgi. Seega sain üksi dokumendid aetud ja saime kokku neljapäeva hommikul. Siis liikusime kirjutama. Kirjutamine sujus ilusti - esimesena Elva ja sealt edasi metsad, Põlva jätsime eelviimaseks ja kõige pikema viimaseks. Pika (31,2 km) kirjutamisel ja teisel läbimisel jäime suure vihma kätte ja olime lausa sunnitud korra seisma jääma. Õnneks saime kõik neljapäeval kirja nagu plaanis ja saime reede rahulikult võtta. Neljapäeval toimus ka Vabankis ametlik õhtusöök võistlejatele, mis oli tore üritus. Osadel venis natuke pikaks, aga samas oli reedel aega puhata küllaga.

Foto: LauraFoto

Reedel vaikselt ärgates saime majutuses korraliku hommikusöögi ja siis juba servicesse, et auto ette valmistada tehniliseks. Kleepisime autole vajalikud kleepsud, vaatasime üle ja liikusime tehnilisse, mis sujus ilusti.
Nüüd ei jäänudki muud üle, kui starti oodata. Seda oli parajalt lõbus teha, kuna veokameeste juures oli toitlustuse jaoks üles seatud eraldi telk, kus sai mõnusalt istuda ja kõhtu täita. See näitas järjekordselt, et tegemist on laheda ja mõnusa seltskonnaga (mitte et ma oleks kahelnud selles). Poodium oli meil poole kaheksa ajal Tartu raekoja platsil, kus pidime 30 minutit varem kohal olema. Enne poodiumit said ka kõik meeskonnad sõita võidu puldiautoga, mille sai endale meeskond, kes ette antud raja kõige kiiremini läbis. Meid esindas Tarmo, kes oli väga tubli. Viimases kurvis siiski juhtus äpardus, muidu oleks saanud juba esimese võidu enne poodiumit.
Kui poodium läbitud, liikusime esimesele katsele, mida läbiti karussell-süsteemis. Olgem ausad, veidi oli närv sees, veidi isegi keeras. Ei teagi, kas oli närvidest või lõunasest toidust, tagatipuks olin päikesega oma pealae ära kõrvetanud ja kiiver peas oli päris ebamugav. Kuid see ei seganud, teadsime, et esimesed kaks katset olid suht raju andmine ja juba esimesest katsest läksime ka ründele. Katse sujus enam-vähem, kuigi mul tempo sättimine oleks võinud kohati parem olla ja veel nipet-näpet.

Foto: Igmar Matto

Sellel katsel oli ka kõige ehmatavam hetk, kui ühes kiires vasakus rööpast viskas ja valli panime ning samal hetkel ka ühte isikut enda ees väliskurvis nägime. Meie apsakat nähes tegi ta eriti targa otsuse teele joosta ja lipsas nii väga napilt meie eest läbi. Siinkohal tahaks inimestele natuke meelde tuletada, et palun valige endale ohutud kohad ja alkoholi tarbides hoidke veidike eemale. Keegi meist ei taha teid alla ajada ja vaevalt ka keegi alla tahab jääda.
Aga jah, katse lõpus olime tegelikult rahul, enam-vähem sujus ja aeg ka täitsa hea. Teisel läbimisel oli tempo sama, kuid auto tagumine osa loopis ikka parajalt nagu ka esimene kord. Siis viskas auto ka paar korda suht risti. Siiski jälle aeg täitsa hea ja mis põhiline, teame täpselt, kus ära andsime. Peale kahte esimest oi minu jaoks selge, et selles klassis hoitakse ikka tempot korralikult peal ja kurvi ründamiskiirus on üle ootuste kiirem, samuti poleks ka sellist pidurdamisvõimet eeldanud, mis tegi asja väga nauditavaks.

Foto: Arvi Pommer

Edasi liikusime Põlva linna, kus toimus katse kaks korda. Esimene katse sujus väga kiirelt, kuni esiots libisema läks ja kellegi ilusa aia poole libisesime. Õnneks saime seisma ja isegi keeras kuidagi aeglase hooga sealt välja. Sinna jätsime ka korralikult aega.
Samas Põlvas hüpe sai täiega võetud ja see oli lahe, ikkagi viimases kurvis tulid kerged vimkad sisse. Aeg oli enam-vähem, seega teadsime, et suudame kõvasti paremini. Viimase läbimise võtsime kohati veidi rahulikumalt, kuid parandasime siiski aega. Seega olime esimese päeva lõpus teised Niinemetsa järgi ja meele tegi heaks, et teadsime, kuhu suur osa sekundeid jäi.

Foto: Silver Selling

Samas olid Liukuanenid tagant kohe selga hingamas. Viimaselt katselt liikusime hooldusesse, kus vaatasime üle, timmisime natuke siit ja sealt nagu ikka GAZi ja saimegi õhtusse. Uni oli hea - lünklik, samas piisav.
Laupäeval saime auto 9.32 kätte Parc Fermest ja liikusime hooldusesse, kus sai uuesti kõik üle vaadatud, tuled eest ära, tagasild üle käidud jne. Saime kõik õigeks ajaks valmis ja hakkasime katsele liikuma. Teekond oli veits tüütu, kuid aega oli varuga. Tarmo sättis veel veidi süüdet ja ootasime starti.
Katse algus oli mõnusalt kiire ja oli näha, et rünnak jätkub, kuid juba esimeses mahapöördes tabas meid ebaõnn, nimelt hakkas auto väga halba häält tegema. Salongist tundus, nagu oleks summuti murdunud, andsime edasi minna, kuigi jõudu oli vähem. Mingi hetk muutus hääl vaiksemaks ja mul käis korra mõte, et lahe, saigi korda.

                             Alates 3.35 on meid näha ja kuidas meil mootor halba häält teeb

Siis sain aru, et minek pole enam see ja juba arutasime, kas panna lõpuni. Samas suits oli tagant väljas ja ühes mahapöördes saime aru, et targem on maha keerata ja nii ta otsa saigi. Hetkeseisuga on teada, et klapi ots kukkus silindrisse ja lõhkus seitse kolbi, kepsu jne jne. Kuna kogu jama liikus korralikult mootoris ringi, siis tegemist on väga palju, et mootor uuesti komplektseks ja käima saada. Mootori defekt oli tegelikult viimane asi, mida kartsime, kuna see sai just Tarmol üle käidud. Seega loodame, et saame varsti uuesti taas rajal olla. Hetke seisuga oleks plaan Lõuna-Eestis, kuid täpsem plaan selgub. Sõltub sellest, kuidas asjad laabuvad mootoriga ja muude asjadega saab.

Foto: Gints Grīnfogels

Tahaks tänada kogu veokameeste lahedat seltskonda, kõik sõitjad + fännid ja kaasaelajad. Eriti tahaks tänada Tairot,Jannot ja Peetrit, kes meie kiisut hooldasid, korraldajaid ning kõiki teisi, kes sellel asjal toimuda aitasid! Loodame, et varsti taas rajal ja saame sama kiirelt ka lõpuni, kui Tartus alustasime :)

2017 aasta esimene pool

Ammu pole kirjutanud, mõtlesin, et panen natuke kirja, mis on toimunud. Tegelikult sai 2017 hooaeg juba jaanuaris alguse, aga ei ole saanud mahti kirjutada. Esimene võistlus oli juba 21. jaanuaril Vasalemmas, kus juhendasin 11-aastast Andre Juhet. Rada oli kohati jääs, kohati kuiv kruus, mis pigem oli kõva nagu betoon, aga jah, päris keeruline oli pidamist leida. Hommikul jalutasime Andrega raja kaks korda läbi, et saada korralik ettekujutus, mis trajektoori sõita ja kus asetseda pidurdusel. See oli esimene kord, kus istusin kõrval legendita ja tegelesin rohkem sõidu juhendamisega, oli päris huvitav. Andre oli tubli, nooruslikku julgust jagus. Ainsateks muredeks olidki käiguvahetus ja kohati varajane pidurdus, aga oskused olid ikka kõvasti paremad, kui oskasin oodata.

Foto: Margusefoto.eu

Saime peaaegu puhtalt võistluse läbi, kuni kolmanda ringi viimase kurvini, kus Andre tahts ise käsipidurit tõmmata (muidu kasutasin mina seda vajadusel korigeerimiseks) ja riivasime betoonplokki, kuid autol ainult pisivigastused ja saime ilusti lõpuni. Kokkuvõttes oli tore kogemus.

Foto: Margusefoto.eu

 Järgmine võistlus oli veebruaris ja Pandivere rahvarallil, mis toimus seekord vabariigi aastapäeval ehk 24.02. Kohale läksime juba 23. ja ööbisime Andri juures, et hommikul saaks ikka kauem magada. Olud olid nii ja naa, enne võistlust oli kõvasti sula, kuid ralli ajaks tegi ikka külma ka - tõotas tulla huvitav võistlus. Kuna Janariga olime ka Saaremaa rahvarallil koos, oli auto ja sõitja tuttavad. Siiski kartsin, et tulemus just väga hea tulla ei saa, kuna libedas võimsa M3ga on suht keeruline. Kuid eks läksimegi nautima.

Foto:Remo Kuningas 

Esimene katse oli kohe vanas karjääris ja Janarile tuttav koht, niisiis saime sealt kohe hea aja kirja. Janar sõitis kogu hommikupooliku väga hästi, rehv pidas ka korralikult ja nii olimegi esimeseks serviceks oma klassis esikohal. Alguses see küll üllatas mind, kuid samas Janari sõit oli puhas ja kiire ning tundus loogiline. Plaan oli kohe, et sõidame oma sõitu ja see õnnestus ideaalselt. Käis küll tihe rebimine erinevate konkurentidega ja ühes slaalomis ka korra tagurdasime, kuid suutsime oma kohta kuni lõpuni hoida ja tulemuseks oma klassi võit. See küll ei tulnud lihtsalt, vaid ka veel viimasele katsele minnes oli veel tihe rebimine esikoha nimel. Nimelt oli vahe Kasari/Nõlvakuga ainult kaks sekundit. Kuid viimasel katsel tabas neid ebaõnn ja nad tabasid puud sisekurvis, millest oli äärmiselt kahju. Kuid seda võitu poleks päeva alguses küll oodanud, mis nüüd tähendab, et kahest Pandivere stardist mõlemast võit.

Foto: Ivar Veelmaa

Peale Pandiveret oli nüüd pikk paus, ainult paar legenditrenni Janiga. 1. aprill toimus Kehalas AG karikas, kuhu läksin appi Alarile, kes oli BMW-ga seal. Kuna Heiti oli ka oma EVO X-iga kohal, siis istusin kahes autos - sai kõvasti sõita, loksuda ja hüpata. Kuigi ilm oli kehv ning lõpuks rada lagunes, oli siiski tegemist laheda päevaga. Kokkuvõttes oli Alari oma klassi neljas ja Heitiga õnnestus finaalis sõita esikohale. Edasised plaanid on hetkel veel lahtised, kuna porgandil on uus kodu ja suures rallis vist kaasa ei tee. Tallinnas ja Harjus viskan kõigile tuttavatele näppu raja ääres ja kindlasti sõidan ka läbi kõik rajad. Rahvaralli hooaja teen kindlasti kaasa ja mais tahaks juba Narvas autosse istuda, kuigi enne seda saan Andret Haapsalus juhendada :)