Foto: Indrek Allik
Kuigi seekordne ralli sai alguse kolmapäeval, tegin eelneval nädalavahetusel veel kaasa Kihelkonna rahvarallil Saaremaal, kus olin taas stardis Andriga. Võistlus kujunes lahedalt, saabusin reedel saarele ja käisin andsin vajalikud allkirjad ära, enamuse oli Andri juba korda ajanud. Kui Kuressaares asjad korda aetud, läksin Salmele, kus Andri oma perega pesitses. Tegime väikse sauna ja laupäeval juba varakult liikusime Kihelkonda, kus asus võistluskeskus.
Nagu ikka Rally Estoniaga, kaasneb sellega veidi rohkem protseduure ja pabereid, mida läbi töötada. Seega tegin korralikult kodutööd, lisasin kõigile osalistele kalendritesse vajalikud asjad, tegin recce plaani jne jne. Kui need kõik tehtud, oli juba hea kolmapäeval Otepää poole suund võtta. Seal ajasime korda registreerimise ja recce autode kontrolli. Õhtul vaatasin kõik dokumendid üle ja kuna meil majutus oli Tartus, siis jalutasime kesklinna ja tegime paar õlut. Ajasime veokameeste kaardilugejatega juttu ja vaatasime ka veidi jalkat. Liikusime mõistlikul ajal tagasi majutusse, et neljapäeval saaks päeva varakult alustada. Recce plaani olin teinud tagurpidi, et siis viimased katsed tegime enne ja esimesed viimastena. Plaani kohaselt saime kõik ilusti tehtud, ainult Tartu linna katse jäi reedeks. Katsed jätsid hea mulje, kuid need trampliinid tekitasid küll hunniku küsimusi, et kuidas ja mismoodi nendele läheneda. Plaan jäi, et võtame neid rahulikult.
Vahepeal käisime vaatamas Atsi ja Antsu ning kuidas neil tehniline läks. Servicesse jõudes kuusime esiteks, et meie auto ei läbinud tehnilist, kuna sidebox asub ees torul üleval. See veidi hämmastas, et see seal olla ei tohi. Eelnevalt pole sellega kunagi muresid olnud. Ok, saame aru, miks selline reegel, kuid arvan siiski, et selliseid asju peaks paremini kommunikeerima. Auto eripärade tõttu oli uue koha leidmine suhteliselt keerukas ja kui oleks seda varem teadnud, oleks saanud midagi paremat välja nuputada. Nüüd jäid aga side ja GPS pult kõvasti halvema kohapeale, kui nad enne olid, nii ohutuse ja mugavuse mõttes, aga mis siin ikka. Läksime tagasi hotelli ja siis taas südalinna poole, et teistega koos õlut nautida.
Foto: Murka foto
Reede algas meie jaoks raja kirjutamisega Tartu linnas. Kui see tehtud, võtsime suuna taas Otepää poole. Läksime servicesse ja andsime GPSi mehaanikutele, kes seda rallikasse hakkasid paigaldama ja ise läksime esmaabikoolitusele. Räägiti, kuidas õnnetusel käituda, saime proovida elustamist ja kannatanu autost välja võtmist - minu arvates oli väga hea kogemus. Peale seda valmistusime juba ette reedel toimuvaks shakedowniks ehk korraldajate poolt korraldatud testikatseks.
Teste oli kaks, üks P1 sõitjatele ja teine teistele ehk meile. Testikatsele minnes oli juba aru saada, kuidas saab päris palav olema. Testikatse ise oli mõnus, oli nii kiiret kui ka tehnilisemat osa. Saime ilusti teha neli läbimist ja plaanisime isegi rohkemat, kuid neljanda läbimise finišis murdus meil siduripedaali silindri pulk. Õnneks aitas meid Taaniel hädast välja ja saime auto nii palju lapitud, et saime servicesse sõita. Seal saime juba vajaliku osa Mario Jürimäe mehaanikutelt. Seega selle saime korda ja nii jäimegi ootama, millal saame rallikaga stardipoodiumi poole sõita, et siis sellest üle minna. Vahepeal tegime tööd videode ja legendiga, kus avastasin, et mu kaameras on puudu SS12/14 ja 2/5 on poolik. Seekord tulid appi Uustulnd ja Pannas, kes andsid meile õhtul oma videod ja suur-suur tänu neile selle eest. Oli huvitav nende recce videot vaadata ja tõdeda, et saime päris palju kohti sarnaselt kirja.
Reedel nelja ajal saime teada, mis kell ootealal Tartus peame rallikaga olema. Kui passimised passitud ja aeg käes, liikusime Tartu poole, sinna teel proovisime veel erinevaid asju, et saaks autosse taas õhu puhuma, kuid tulutult. Seega tuli ralli taas saunas veeta. :D Õnneks oli poodiumile luba sõita ka meeskonna riietes. Enne poodiumit tegime veel väikese söögi ja siis läksime juba ootealale. Suht kiirelt sai selgeks, et üle poodiumi veeremine võtab rohkem aega ja omal minutil me seda teha ei saa, aga polnud hullu. Lõpuks kui sealt vägevalt poodiumilt üle veeresime, liikusime otse parklasse, kust laupäeval võistlus algas. Saime auto ära panna ja hotelli minna, kus saime puudu olnud videotega tööd teha. Mina veel puhastasin natuke legendi ja siis läksin ka magama ära.
Laupäeva hommikul oli äratus päris varajane ja juba kohe kuulsime, kuidas staarid WRC masinal hotellist mööda veeresid. Võtsime takso autoni ja siis algaski ralli. Esimene sõit oli Tartust Otepääle, milleks aega oli antud 45 minutit ja jõudsime päris napilt, kuigi ei jokutanud ega ka jäänud väga liiklusesse. Veerand tundi hooldust ja võtsime suuna esimesele katsele. Esimene katse tuli meil täitsa normaalselt välja ja endalgi oli hea tunne, saime juba ka veidi hüpata. Kahjuks juba oli osa konkurente selle katse lõpuks ära kukkunud, millega sai kinnitust ka ennustus, et ralli saab olema väga raske. Tegime pärast seda teise katse ära ja siis oli taas service. Kuna oli väga palav, siis selleks ajaks olin ma juba ära joonud 2 liitrit vett. Ralli jooksul kulus seda ikka päris palju.
Foto: Raimonds Volonts
Olime nii Läti kui ka Eesti arvestuses teised, kuid Vorobjovs libises juba eest. Meile tegelikult oligi rohkem tähtis Eestikate seis. Kolmandal katsel olime taas teise ajaga lõpus ja seal sai juba rohkem hüpata, aga minu jaoks jaoks olid kardetust leebemad. Samas võtsime neid ka mõistusega, mis raja ääres seisvate rallikate järgi tundus hea plaan.
Pärast kolmandat katset services olles tundsin, et kuumus hakkab veidi mõjuma, oli kehv olla. Selle vastu oli ainuke ravi kõvasti vett juua. Õnneks ostsin endale enne rallit joogikoti, millest oli palju abi, kuna ka katsete lõpus sai sõõmu külma vett võtta.
Services vahetasime rehvid, sõime väikese šokolaadi ja asusime samale ringile. Peale neljandat katset oli meid alles vaid 4 masinat ja Lätikate arvestuses meie ja Vorobjovs. Kaotus oli neljandal suhteliselt sama, mis esimesel läbimisel. Viies katse tuli taas täitsa normaalselt ja taas teine aeg. Eks seda oli ka arvata, et Vorobjovs saab kiire olema.
Nüüd oli taas hooldus, veekott täis ja olemine hakkas juba ka paremaks muutuma. Kuuenda katse alguses saime hästi minema ja kohe olid ka korralikud topelt trampliinid, kus siis teisest sellisest maandudes käis autost mõnus ragin läbi. Vedu oli kadunud ning siduripedaal käis ka tühjalt, seega meie jaoks oli kõik.
Madis arvas, et viga oli selles, et maandusime gaas peal ja kahtlustasime, et sidurikorv lõppes ära. Kohe raja äärde jäädes hakkas Madis ka uurima, et kust asemele võiks saada. Saime siis ka ise natuke rallit vaadata ja parmudega võidelda, keda oli ikka palju.
Kui katse läbi, jalutasime trampliini, kus raja äärde jäime. Uurisime neid natuke lähemalt ja need olid ikka päris kõvad, nagu oleks betoonist. Kui saime auto sleppi ja servicesse, hakkasid poisid kohe kasti maha võtma. Kuna selleks hetkeks oli alles jäänud meie arvestuses ainult üks auto, siis oli ülitähtis minna ja pühapäeval punkte koguda. Meie arvestuste järgi oleksime pidanud startima pühapäeval teise või kolmanda koha pealt ja ka Jürimäe pidi startima. Seega hakkas kohe sebimine, mehaanikutel ja Madisel tuli meelde, et vana korv peaks Tallinnas garaažis olemas olema. Madis juba plaanis lennukiga sellele järgi minna, kui teel Tartu poole tuli info, et hoopis peavõll pooleks. Sellega oli juba keerulisem, kuna alguses tundus, et kõige lähemal asub selline Leedus. Käisime Tartus, vahetasin riided, võtsime süüa kaasa ja sõitsime tagasi Otepää poole. Tuli välja, et ka koda oli viga saanud, mille õnneks sai lähemalt, Tartust Toomas Vaselt. Tänud ka temale.
Foto: Egons Ansbergs
Kuna võlli ikkagi oli vaja, võtsime Antsuga ette tee Rezkene poole, kus pidime kokku saama leedukaga, kes meile vastu sõitis. Jõudsime juba pea Gulbenesse, kui tuli kõne, et saame selle siiski 10 meetri kauguselt Vorobjovsi käest. Sõitsime küll tühja, aga samas säästsime lõppkokkuvõttes 2 tundi ja sõitsimegi tagasi. Otepääle tagasi jõudes oli võll sees ja koda oli ka jõudnud.
Jätsime poisid tööle ja liikusime ise Madisega tagasi hotelli, lootes, et hommikul on auto juba Parc Fermes. Öösel tuli teade, et auto korras ja hommikul oli ka kinnitus, et auto on Parc Fermes. Sõime hommikust ja poisid olid juba hotelli juurde jalutanud. Ats ja Ants olid saanud hakkama suurepärase tööga ja saime rallit jätkata. See oli veel eriti tänuväärne, kuna pühapäeval oli ka Atsi sünnipäev.
Foto: Gevin Peet
Sõitsime autoga taas Otepää poole, kuid auto sidur vajas veel õhutamist. Services sai see ka kohe korda tehtud. Nüüd siis tuli vastu astuda 12. katsele, mille võtsime rahulikult, kuna teadsime, et tuleb lihtsalt kohta hoida ja punktid koju tuua. Ees oli nagunii suur vahe ja taga pea minut. SS13 oli ralli kõige pikem katse, kuid samas päris nauditav. Poole katse peal püüdsime kinni Kulli, kes ikka võttis asja ülirahulikult, kuna tal oli väga suur edu ja samuti ei pannud meid seljataga tähele. Seega sõitsime pea pool katset päris sabas, vähem tolmustel osadel olime lausa nii lähedal, et kivid hakkasid juba esiklaasi suunas tulema ja olime sunnitud vahe sisse laskma. Paaril korral sattusime päris kotti, mis muutis asja päris ohtlikuks ja tegi ka natuke kurjaks algul, samas saime ka neist aru. Peale katset helistasin ka vahenduskohtunikule ja palusin kahte minutit, mille ka saime. Lootsime, et sellest piisaks. Nüüd oli 45 minutit pausi ja siis sama kaks katset. Juba 14. katsel ründasime veidi rohkem, samas tulime kindlalt. Panused panime siiski Power Stagele, mis oli SS15. Kohe algusest hakkasime pingutama ja tempo oli peal, aga kahjuks oli tee juba päris suuri kive täis ja see segas natuke, et head aega saada. Veel viskas üks rööbas päris lollakalt enne lõppu. Jäime küll siiski Jürimäele alla, kuid saime Powerstagelt teise aja.
Siis oli jäänud veel ainult service ja Elva katse. Service tehtud ja siis Elva, kus plaanisime kohe natuke rahvale teha, kuna kaotada polnud midagi. Nii sai ka tehtud. Olime finišis ja oli jäänud ainult poodium Tartus, tunne oli hea ja saime oma punktid kätte.
Foto: Murka foto
Poodiumi poole sõites saime ka teate, et hilinemine on lubatud, kuna liiklus on väga tihe. Nii oli ja jäimegi natuke hiljaks. Saime ootealas veidi passida ja veidi aja pärast saime üle vägeva poodiumi veereda. Tunne oli hea ja ralli läbi, auto läks Parc Fermesse ja asusime koos karikatega linna poole. Enne seda käisime ka Bitestopis pesemas, et saaks veidi rohkem inimese tunde.
Foto: Laura Seppa
Kokkuvõtvalt oleks võinud minna paremini, kuid üldplaanis oli ikkagi hea tulemus. Eriti tänaks meie meeskonna mehaanikuid Atsi ja Antsu, kes auto taas rajale putitasid ja masina eest head hoolt kandsid. Merkale, kes meie joogi ja söögi eest hoolitses, Taanielile padruni eest, Toomast koja eest, Janis Vorobjovsi võlli eest, Mario Jürimäe meeskonda silindri pulga eest, fänne raja ääres, pere jne jne.
