Minu esimene Tartu ralli algas tegelikult nats rohkem kui nädal tagasi. See oli juba mõnda aega selge, et Tartus istun sel aasta esimest korda suures ralliautos. Heameelega oleksin seda juba Lääne-Eestis teinud, aga olin just töökohta vahetanud ning lisaks suutsin end Harju rallit vaadates vigastada. Väänasin jala korralikult hüppeliigesest ära ja nii õnnetult, et olin sunnitud mõnda aega karkudel olema. Aga siinkohal saab tänada füsioterapeuti, kes mu tegelikult üllatavalt kiiresti uuesti vabalt liikuma aitas.
Foto: LauraFoto
Foto: Urmo Sibul
Minule isiklikult tundus kohe asi laabuvat ja seega sain rahuliku südamega Tartut oodata. Tarmo ning mehaanikud Tairo ja Janno nii rahulikult võtta ei saanud, neil olid käed-jalad tööd täis, kuna testil ilmnes veel muid asju, mis vajasid tegemist. Kohati oli isegi natuke kehv tunne, et ei saanud kohe oma osa ettevalmistuseks anda.
Foto: LauraFoto
Tartusse oli alguses plaan juba kolmapäeval jõuda, kuid liikuma hakates sain Tarmolt teada, et uue tagasillaga on muresid ja ta tuleb hommikul järgi. Seega sain üksi dokumendid aetud ja saime kokku neljapäeva hommikul. Siis liikusime kirjutama. Kirjutamine sujus ilusti - esimesena Elva ja sealt edasi metsad, Põlva jätsime eelviimaseks ja kõige pikema viimaseks. Pika (31,2 km) kirjutamisel ja teisel läbimisel jäime suure vihma kätte ja olime lausa sunnitud korra seisma jääma. Õnneks saime kõik neljapäeval kirja nagu plaanis ja saime reede rahulikult võtta. Neljapäeval toimus ka Vabankis ametlik õhtusöök võistlejatele, mis oli tore üritus. Osadel venis natuke pikaks, aga samas oli reedel aega puhata küllaga.
Foto: LauraFoto
Nüüd ei jäänudki muud üle, kui starti oodata. Seda oli parajalt lõbus teha, kuna veokameeste juures oli toitlustuse jaoks üles seatud eraldi telk, kus sai mõnusalt istuda ja kõhtu täita. See näitas järjekordselt, et tegemist on laheda ja mõnusa seltskonnaga (mitte et ma oleks kahelnud selles). Poodium oli meil poole kaheksa ajal Tartu raekoja platsil, kus pidime 30 minutit varem kohal olema. Enne poodiumit said ka kõik meeskonnad sõita võidu puldiautoga, mille sai endale meeskond, kes ette antud raja kõige kiiremini läbis. Meid esindas Tarmo, kes oli väga tubli. Viimases kurvis siiski juhtus äpardus, muidu oleks saanud juba esimese võidu enne poodiumit.
Kui poodium läbitud, liikusime esimesele katsele, mida läbiti karussell-süsteemis. Olgem ausad, veidi oli närv sees, veidi isegi keeras. Ei teagi, kas oli närvidest või lõunasest toidust, tagatipuks olin päikesega oma pealae ära kõrvetanud ja kiiver peas oli päris ebamugav. Kuid see ei seganud, teadsime, et esimesed kaks katset olid suht raju andmine ja juba esimesest katsest läksime ka ründele. Katse sujus enam-vähem, kuigi mul tempo sättimine oleks võinud kohati parem olla ja veel nipet-näpet.
Aga jah, katse lõpus olime tegelikult rahul, enam-vähem sujus ja aeg ka täitsa hea. Teisel läbimisel oli tempo sama, kuid auto tagumine osa loopis ikka parajalt nagu ka esimene kord. Siis viskas auto ka paar korda suht risti. Siiski jälle aeg täitsa hea ja mis põhiline, teame täpselt, kus ära andsime. Peale kahte esimest oi minu jaoks selge, et selles klassis hoitakse ikka tempot korralikult peal ja kurvi ründamiskiirus on üle ootuste kiirem, samuti poleks ka sellist pidurdamisvõimet eeldanud, mis tegi asja väga nauditavaks.
Foto: Arvi Pommer
Samas Põlvas hüpe sai täiega võetud ja see oli lahe, ikkagi viimases kurvis tulid kerged vimkad sisse. Aeg oli enam-vähem, seega teadsime, et suudame kõvasti paremini. Viimase läbimise võtsime kohati veidi rahulikumalt, kuid parandasime siiski aega. Seega olime esimese päeva lõpus teised Niinemetsa järgi ja meele tegi heaks, et teadsime, kuhu suur osa sekundeid jäi.
Foto: Silver Selling
Samas olid Liukuanenid tagant kohe selga hingamas. Viimaselt katselt liikusime hooldusesse, kus vaatasime üle, timmisime natuke siit ja sealt nagu ikka GAZi ja saimegi õhtusse. Uni oli hea - lünklik, samas piisav.Laupäeval saime auto 9.32 kätte Parc Fermest ja liikusime hooldusesse, kus sai uuesti kõik üle vaadatud, tuled eest ära, tagasild üle käidud jne. Saime kõik õigeks ajaks valmis ja hakkasime katsele liikuma. Teekond oli veits tüütu, kuid aega oli varuga. Tarmo sättis veel veidi süüdet ja ootasime starti.
Katse algus oli mõnusalt kiire ja oli näha, et rünnak jätkub, kuid juba esimeses mahapöördes tabas meid ebaõnn, nimelt hakkas auto väga halba häält tegema. Salongist tundus, nagu oleks summuti murdunud, andsime edasi minna, kuigi jõudu oli vähem. Mingi hetk muutus hääl vaiksemaks ja mul käis korra mõte, et lahe, saigi korda.
Siis sain aru, et minek pole enam see ja juba arutasime, kas panna lõpuni. Samas suits oli tagant väljas ja ühes mahapöördes saime aru, et targem on maha keerata ja nii ta otsa saigi. Hetkeseisuga on teada, et klapi ots kukkus silindrisse ja lõhkus seitse kolbi, kepsu jne jne. Kuna kogu jama liikus korralikult mootoris ringi, siis tegemist on väga palju, et mootor uuesti komplektseks ja käima saada. Mootori defekt oli tegelikult viimane asi, mida kartsime, kuna see sai just Tarmol üle käidud. Seega loodame, et saame varsti uuesti taas rajal olla. Hetke seisuga oleks plaan Lõuna-Eestis, kuid täpsem plaan selgub. Sõltub sellest, kuidas asjad laabuvad mootoriga ja muude asjadega saab.
Foto: Gints Grīnfogels
Tahaks tänada kogu veokameeste lahedat seltskonda, kõik sõitjad + fännid ja kaasaelajad. Eriti tahaks tänada Tairot,Jannot ja Peetrit, kes meie kiisut hooldasid, korraldajaid ning kõiki teisi, kes sellel asjal toimuda aitasid! Loodame, et varsti taas rajal ja saame sama kiirelt ka lõpuni, kui Tartus alustasime :)
