Alustan Tapa rahvarallist, millest oli hea mälestus eelmisest aastast, kui Andriga võitsime teise koha väga tulises võitluses. Ka seekord läksime Jarmoga Tapale head emotsiooni otsima, kuna eelnevalt on sellel aastal sellest puudus olnud. Tapa rahvarallis läks nagu läks, Jarmo sõitis hästi, aga meil oli lihtsalt ebaõnne. Nimelt pole ma enne pidanud nii palju rehve vahetama kui sellel võistlusel. Kiidan Jarmot, et ta suutis ka katkise rehviga tempo peal hoida ja autot valitseda. Seda masinat on muidu päris keeruline teel hoida, sain seda omal nahal ülesõidul tunda. Katkiste rehvide tulemuseks oli 2 minutit ja 10 sekundit trahvi ja klassi viimane koht, mis ei olnud kindlasti see tulemus, mida ootasime. Aga tegemist on mootorspordiga ja ikka juhtub.
Foto: @murkafotograafia
Sellel võistlusel oli väga hästi näha, kui kergelt tänavarehv kruusal puruks läheb, ei ole isegi tuntavat kivi vaja. Võistlus ise oli hästi korraldatud, kuigi bülletäänide kord oli veidike arusaamatu. Võistlusega kaasas käiv rehvi teema - no seda ei tahaks isegi kommenteerida.
Nüüd olulisemast ehk Saaremaa rallist. Ralli algas seekord juba kolmapäeva hommikul, kui suundusime saarele ja tegime väikese testi Turja kandis. Suutsime juba esimesel päeval väikese momendi tekitada ja kiviaeda riivata, kuid eesmärk sai siiski täidetud ja tunde saime sisse. Õhtul tegime dokumendid korda ja neljapäeval kirjutasime legendi. Seekord proovisime natuke oma legendi süsteemi täiendada ja kleepisime roolile kurvide nurgad, et oleks lihtsam kirja panna. Päev läks ilusti ja kirja panemine läks nii ludinal, et ma ei jõudnud lausa vahepeal enam kirjutadagi. Kuna palju ekipaaže oli korraga kirjutamas, siis oli päris tihti jäi keegi jalgu ja tegi asja natuke keeruliseks. Eriti hämmastasid soomlased, kes olid tulnud suure Sprinter bussiga kirjutama ja terve tee Undaval meil oma rahvamajaga jalus tolgendasid. Aga eks tolmus sai veelgi oldud. Veel kord tekitasid hämmingut põhjanaabrid, kui ootasime, et saaks kirjutama hakata SS 1/9. Nimelt oli korraldajad määranud ajagraafiku, millal mis katsega tutvuda tohib ja 1/9 katset võis kirjutama hakata kell 17.00. Põhjanaabrid kirjutasid seda juba peale nelja. Uurides vahenduskohtunikult, mis toimub, sain vastuseks, et ühele autole oli antud eriluba, kuid eks soomlased said teistmoodi aru ja kirjutajaid oli kümneid. Aga tundub, et see oli ok ja ükski soomlane karistada ei saanud - oli lihtsalt kerge segadus. Neljapäeva õhtuks saime kogu asja ilusti purki, mehaanikud olid samal ajal autol stange külge saanud ja tegime kerge sauna, et juba reede hommikul tehniline ära teha.
Foto: Remo Kuningas
Tehnilises kontrollis aga sai jälle natuke nalja, nimelt oli autol kõik korras ja enamus autosid sai kiiresti kontrolli tehtud, kuid meie autol taheti turbo kõri mõõta, mis tundus naljakas, kuna Rally Estonia ametnikud olid meie turbo plomminud. Kui küsisime, miks mõõtma peab, siis saime ainult imeliku häma vastuseks, et äkki on vale kõriga plommitud jne ehk saime aru, et ametnikud ei usalda oma kolleege isegi siis, kui seal on korralik plomm FIA märgistusega ja puha. Kogu kabla maha võtmine, et kõrile ligi saada, pole just kõike lihtsam töö, veetsime seal kontrollis tükk aega enne, kui kõik kokku saime. Lõpp hea, kuid jah, natuke jäi ebaselgeks selle kõige vajadus, et miks üldse plommitakse.
Foto: jana Ratasepp
Nüüd jäi lihtsalt oodata starti. Käisime vaatasime üle oma service platsi ja vaatasime üle ajagraafikud, et kus ja mis kell ning kuidas. Õhtul viie ajal tõmbasime varustuse selga ja veeresime Tesman auto juurde Kuressaares, kus asus ralli esimene AKP. Edasi veeresime kesklinna, kus oli poodium, seekord sain jälle paar sõna mikrisse öelda ja liikusime juba katsele. Esimene katse oli kihvt, kuna seal oli kõike: kiiret, aeglast ja tehnilisi osi. Plaan oli ralli kindlalt lõpetada, mistõttu võtsime väga rahulikult ja eks tõmbas ka tempot alla ka fakt, et sõitsime esimest korda rallikaga pimedas. Muidu katse oli ok, rahulikult, kuid kindlalt lõpuni. Järgmine katse oli juba Kaugatoma, aga teistpidi. Legendaarne katse ja minul igatepidi meeles, kuid seekord oli sinna suur kogus lõikamise vastaseid blokke pandud ja need muutsid trajektoori kahtlaseks. Siiski saime ilusti lõpuni, kuigi maagilisest viie minuti piirist jäi nats rohkem kui pool minutit puudu. Seal saime ka korra hoo maha võtta, kuna purupurjus härra jalutas tee ääres väliskurvis, mis meil oli märgitud parem flätiks. Eks alkohol ole tarkade inimeste jook ja neid vales kohas inimesi nägime Saaremaal veel mitmeid kordi, küll keelualades ja väliskurvides.
Foto: Martin Melnik
Õhtul oli veel service 45 minutit, vaatasime auto üle, kõik oli korras, aga peaaegu oleksin sama vea teinud, mis juhtus Kauril ja Simmil. Õnneks saime õigel hetkel jaole. Nimelt oli servicest väljumine ja Parc ferme sisse minek seekord natuke teistsugused kui tavaliselt ja see vana harjumus oleks äärepealt karistusega päädinud, kuid õnneks läks hästi ja hea õppetund, et alati tuleb kõik AKP-d korduvalt üle kontrollida. Sellega oli päev läbi ja saime magama minna.
Hommikul oli varajane äratus ja päev algas väikese pettumusega. Meid oli ikka stardi järjekorras väga taha pandud, ok saan aru, et tempo järgi, kuid tempo järgi oleks võinud 20 kohta eespool olla, aga no mis teha. Plaan jäi samaks - lõpetada.
SS4 oli Pidula, mida natuke põdesime, kuna tee oli recce ajal päris aukus ja kiireid väga kitsaid lõike jagus, samuti oli palju kive teel. Katse ise polnud nii hull, kui kartsime, rööpas oli küll ja saime lausa titaanplaadi lahti põhja all, kuna kruus kulutas needid läbi. Jälle võtsime rahulikult ning katse lõpupoole pidime korra hoo maha võtma, kuna Madisoo, kes kaks autot enne meid startis, oli kiviaeda tabanud ja rahvas näitas, et hoog maha, kuigi auto polnud üldse ees.
Foto: @murkafotograafia
Edasi liikusime SS5, millel me kahjuks startida ei saanud. Kui olime juba kellade taga, öeldi, et lülitage auto välja, kiirabi läheb peale. Selline asi tõmbab veits kõhedaks. Esialgse info järgi oli kaardilugeja pildi tasku pannud ja teda ei saada autost välja. Samal ajal otsisin välja, mis on alternatiivne tee ümber katse ja muu vajaliku, kuna olin suht kindel, et seda katset me ei läbi. Juba teinekord see hooaeg, kui nii ootama peame jääma. Tuligi teade, et kasutage alternatiivset teed ja minutilise intervalliga liikuge service poole. Services lükkasime alla uued rehvid, tegime kiire söögi ja tuli selle ralli kõige mõnusam katse minu jaoks, Undava. See läks meil suht normaalselt ja sain ikka suu kuivama ning legend ka klappis ilusti, pärast seda väike vahetankimine ja siis SS7.
Katse oli päris lahe, kuid teadsime, et Saks/Maasik pidid kuskil katse ääres kahjuks olema ja pidid natuke segama, kuid tegelt ei seganud ja kahju, et meestel pooleli jäi. Antud katse laabus ägedalt ja lõpupoole juba Andri vajutas ka veidike rohkem, aga siis kuulis mind valesti ja eelviimases kurvis pidurdasime hoo liiga maha. Nüüd jälle service ja kolm katset oli veel jäänud - eesmärk juba paistis. Peale servicet oli kohe jälle Undava. Enne seda saime rallit vaatama tulnud sõpradega juttu ajada ja see tegi kohe tuju heaks. Katse alguses oli kohe Kaur põõsas ja kuskil oli olnud ka Soe, rohkem ei näinud. Tee olukord ise oli kohati päris hulluks muutunud ja suuri auke oli palju, kuid võtsime taaskord rahulikult ja vältisime suuremaid auke/kive. Katse lõpus nägime hulga masinaid, kes vajasid peale seda kadalippu rehvi vahetust, õnneks saime ise jamadeta läbi.
Foto: Saarte Hääl
Oli jälle ka vahetankimine ülesõidul ja siis edasi SS9, mis oli sama nagu SS1. Meeskonnakaaslane Bundsen oli kahjuks tee äärde jäänud ja kartsime, et äkki on rada ka väga tuksis, kuid polnud hullu, parandasime oma aega ja nägime ka Bundseni autot, mis tundus esmapilgul kahjuks päris katki ja väljasõit oli sama koha peal, kus meil reedel korra ootamatult saba vibama võttis.
Nüüd oli veel üks katse jäänud ehk Toomalauka (tagurpidi Kaugatoma). Katsel parandasime aega 15 sekki ja maagilisest viiesti minutist jäi sama palju veel puudu. Tunne oli hea, kohe väga hea, olime küll aeglased, aga eesmärk sai täidetud. Jäi veel poodium ja Parc Ferme. Teen suure kummarduse mehaanikutele, kes aitasid meid kõvasti ja suutsid väga kiirelt laupäeval Kuressaarest lisatuled ära tuua. Avastasime, et jääme ikka päris hilja peale ja nendeta oleks olnud päris raske - suured suured tänud teile :)
Foto: Urmo Sibul
Kuid tundub, et see etapp sai läbi ja oli üliäge aasta, mitu unistust sai täidetud, palju uusi tuttavaid/sõpru, kogemusi hulganisti ja veelkord tõdemus, et ralli juures on üheks mõnusaks plussiks lisaks adrenaliinile see seltskond ja melu, mis rallinädalavahetusel toimub.
Tänan veel neid, kes oma kogemusi ja õpetussõnu meile jaganud on, eriti tänaks Rainerit ja Simo. Ja muidugi Andrit, et mulle sellise võimaluse andis, ning toetajaid, kes meie tegevusi materiaalselt ja vaimselt toetanud on ning kindlasti oma elukaaslast, kes mind alati selle hobi juures toetanud on.
Hetke seisuga on meid ägedalt teeninud porgand müügis, auto on väga hästi hooldatud ja kindlasti väga konkurentsivõimleline. Kahjuks see aeg, mida oleks kogu selle asjaga tegelemiseks vaja, on see, mida Andril napib. Hetkeseisuga liigume tagasi rahvarallise. Suur ralli veidike kripeldab, aga eks näis, mis saab ja tulevik toob.
Järgmisel nädalal (22.10) istun taas rahvaralli autosse, kus seekord juhatan teed Imre Randmäele, kellega koos oleme varem sõitnud ja siis klappis kõik hästi. Tulemas on järjekordne tore laupäev.
