Kahjuks on 2016 läbi saamas

Nüüd, kui aasta on läbi saamas, on hea meenutada, kuidas 2016 minu jaoks möödus. On siiani natuke uskumatu mõelda, et päris nii läks, nii palju toimus ja kui palju emotsioone tekkis.

Kõige suurem muutusi ja võimalusi pakkus N4 rühma autos Andri kõrval kaardi lugemine. Ma poleks 2015 aasta lõpus sellest veel suutnud isegi unistada. Kõik algas kolme laheda testiga, millest ühel olid meid juhendamas oma ala parimad: Rainer Aus ja Simo Koskinen. Nende õpetused aitasid palju, eriti andis kindlust, kui sain legendi lugemist proovida Raineri kõrval ja minu tööga jäädi rahule. Esimene võistlus toimus meil Harjus, kus algus oli ikka väga rabe. Esimest katset ei saanud me üldse sõita ja alustasime hoopis SS2-ga. Jaa oh jah, kuidagi ei saanud me kumbki seal ennast käima. Teine päev oli juba ladusam, kuid siis lõppes me ralli ikka paraja üllatusega, kui meil kuskil 180 km/h juures pidurid ära kadusid. Seda videot vaadates tuleb veel siiani see ehmatus meelde. Kuid ikka juhtub ning õnneks jäime teele. Saime ka auto koha pealt targemaks, tuleb jälgida, et pidurivoolikud kere ja õõtsa vahele ei jääks. Esimese ralliga saime juurde kindlust...

Järgmine start oli juba Lääne-Eesti rallil, mis oli meie jaoks 2016 parim ralli, ma arvan. Lõpetasime absoluudi arvestuses 14. ja see oli meie jaoks väga hea koht. Enamus asjadest klappis ja juba esimesel katsel oli tempo ja rütm head. Peale ralli lõppu oli ikka tunne päris hea. Kahju, et see meid kiirustabelis ei aidanud, kuna antud ralli ei läinud arvesse kiirustabelis, kuigi alguses oli juttu, et läheb.

Peale Lääne-Eestit tuli aga minu jaoks kõige suurem katsumus, nimelt Euroopa Meistrivõistluste etapil Rally Estonial osalemine. Seal käisid asjad ikka hoopis teistmoodi, kuid saime asjad ilusti aetud. Suur tänu Simole, kes mul paberite juures tekkinud küsimusi aitas lahendada. Ralliks tihedam ette valmistamine algas juba kõvasti varem, kui Raineri ja Simo 2015 aasta videode kaudu nende legendi kasutasime ja Andriga seda läbi käisime. Nii saime ca pooled katsed juba enne rallit kirja, teise poole kirjutasin ise valmis korraldaja saadetud videode kaudu, need vaatasime Andriga veel koos üle. Ehk Recce ajaks oli meil legend olemas ja see tegi elu palju lihtsamaks. Ettevalmistus läks meil hästi, kuid rallil endal tegime kaks viga. Esimese vea olime ise legendi tehes teinud, kui ühe nuki ületamisel liiga optimistlikud olime  ja võtsime ühe ajutise aia maha. Auto sai küll kõvasti räsida, kuid saime edasi liikuda ning services tegid mehaanikud super tööd. Peale servicet läks veidi halvemini, auto vajus ühes vasakkurvis imelikul kombel välja ja võtsime kolm leppa maha. Veeresime küll katse lõpuni, kuid peale seda katkestasime. Ikkagi kogemuse võrra rikkamad ja enda teada pole ükski teine hiidlane ralli Euroopa meistrivõistlustel enne seda osalenud :D. Pärast seda rallit tekkis väike motivatsioonilangus ja see oli ka esimene kord, kui sain rallil natuke haiget. See õnneks läks kõik kiirelt üle.

Juba Lõuna-Eestis olime tagasi rajal, küll väga tagasihoidlikud kiirusega, kuid hea oli jälle rajal olla, vähemalt minul. Teise päeva esimesel katsel, just siis, kui hakkas kiirus tulema, lendas käigukast. Oi kuidas ma vihastasin sellel hetkel, et mis kuradi ebaõnn meid taga ajab. Ma arvan, et see ralli jääb emotsionaalselt kõige halvemini meelde. Peale seda jätsime ka Tallinna ja Tartu rallid vahele, et natuke haavu lakkuda.

Aasta üritusel Saaremaal olime taas rajal, kuhu läksime ideega kindlalt lõpetada ja see ka meil õnnestus. Vahepeal hakkas ka kiirus juba tulema, kuid Andri hoidis ennast tagasi, kuna plaan oli 100% lõpetada.

Kokkuvõttes saab öelda, et tegelikult sai hulga kogemusi ja tänan Andrit võimaluse eest. Sest tegelikult oli lahe aasta ja hetke seisuga, nii kaua kui auto alles on, võtame ka valitud rallidest osa. Kardan, et see auto ostjat siiski kaua ei otsi, kuna auto juures on kõik tehtud, mis vaja, ja kõik väga heas korras ja korralikult hooldatud, isegi amordid saabusid alles hooldusest. Aga eks näis, mis elu toob, kui rajal ei saa olla, siis raja ääres olen kindlalt, sest selle aastaga on tekkinud neid, kellele kaasa elada ja keda tead, ikka hulgim. Samuti tänaks veelkord kõiki neid, kes meil abiks olid ja meie tegemistele kaasa aitasid. Eriti mehaanikuid Janar, Meelis, Jan, Priit jne jne.

Rahvaspordi hooaeg on läinud kuidagi kiirelt, hooaeg sai alguse 2015, kui noorele Jarmole Kiltsis teed juhatasin. Peale seda olen seda teinud nii palju, kui olen saanud. Jarmol kiirust jagub ja tahtmist ka on - selliste noortega on tore koostööd teha, vahel kipuvad osad asjad veits liiga viimasele minutile jääma, aga pole hullu. Jarmoga tegime vist kolm sprinti, kuid poodiumi kõrgeim aste jäi meil koos veel saavutamata. Kuid eks Jarmo nopib neid tulevikus kõvasti. Temaga tegime ka Tapa rahvaralli kaasa, kuid see oli paras õnnetuste rada, pole enne nii palju pidanud rehve vahetama. Teise rahvaralli Varbolas tegin kaasa Imrega ja oli väga lahe üritus - Imrega kõik klappis, tulemuseks kolmas koht ja minu sellel hooaja ainuke poodium, tänu millele sain ka hooaja kokkuvõttes poodiumil seista.

Viimasel rahvarallil Kihelkonnas lugesin kaarti Janarile, kes meid suures rallis palju aidanud mehaanikuna ja oli stardis M3-ga. Esimese ralli kohta tegi Janar väga head sõitu ja oli tore päev, mis lõppes hooaja lõpetamisega.

Tegelikult on veel hea tunde sisse jätnud selles hooajast ka see, et olen palju saanud aidata algajaid kaardilugejaid ja ehk tekkib tulihingelisi ameti austajaid juurde. On hea vaadata, kui sellest õpetamisest ka kasu on olnud.

Ühe etapi lõpp ja teise algus

Alustan Tapa rahvarallist, millest oli hea mälestus eelmisest aastast, kui Andriga võitsime teise koha väga tulises võitluses. Ka seekord läksime Jarmoga Tapale head emotsiooni otsima, kuna eelnevalt on sellel aastal sellest puudus olnud.  Tapa rahvarallis läks nagu läks, Jarmo sõitis hästi, aga meil oli lihtsalt ebaõnne. Nimelt pole ma enne pidanud nii palju rehve vahetama kui sellel võistlusel. Kiidan Jarmot, et ta suutis ka katkise rehviga tempo peal hoida ja autot valitseda. Seda masinat on muidu päris keeruline teel hoida, sain seda omal nahal ülesõidul tunda. Katkiste rehvide tulemuseks oli 2 minutit ja 10 sekundit trahvi ja klassi viimane koht, mis ei olnud kindlasti see tulemus, mida ootasime. Aga tegemist on  mootorspordiga ja ikka juhtub.

Foto: @murkafotograafia

Sellel võistlusel oli väga hästi näha, kui kergelt tänavarehv kruusal puruks läheb, ei ole isegi tuntavat kivi vaja. Võistlus ise oli hästi korraldatud, kuigi bülletäänide kord oli veidike arusaamatu. Võistlusega kaasas käiv  rehvi teema - no seda ei tahaks isegi kommenteerida.

Nüüd olulisemast ehk Saaremaa rallist. Ralli algas seekord juba kolmapäeva hommikul, kui suundusime saarele ja tegime väikese testi Turja kandis. Suutsime juba esimesel päeval väikese momendi tekitada ja kiviaeda riivata, kuid eesmärk sai siiski täidetud ja tunde saime sisse. Õhtul tegime dokumendid korda ja neljapäeval kirjutasime legendi. Seekord proovisime natuke oma legendi süsteemi täiendada ja kleepisime roolile kurvide nurgad, et oleks lihtsam kirja panna. Päev läks ilusti ja kirja panemine läks nii ludinal, et ma ei jõudnud lausa vahepeal enam kirjutadagi. Kuna palju ekipaaže oli korraga kirjutamas, siis oli päris tihti jäi keegi jalgu ja  tegi asja natuke keeruliseks. Eriti hämmastasid soomlased, kes olid tulnud suure Sprinter bussiga kirjutama ja terve tee Undaval meil oma rahvamajaga jalus tolgendasid. Aga eks tolmus sai veelgi oldud. Veel kord tekitasid hämmingut põhjanaabrid, kui ootasime, et saaks kirjutama hakata SS 1/9. Nimelt oli korraldajad määranud ajagraafiku, millal mis katsega tutvuda tohib ja 1/9 katset võis kirjutama hakata kell 17.00. Põhjanaabrid kirjutasid seda juba peale nelja. Uurides vahenduskohtunikult, mis toimub, sain vastuseks, et ühele autole oli antud eriluba, kuid eks soomlased said teistmoodi aru ja kirjutajaid oli kümneid. Aga tundub, et see oli ok ja ükski soomlane karistada ei saanud - oli lihtsalt kerge segadus. Neljapäeva õhtuks saime kogu asja ilusti purki, mehaanikud olid samal ajal autol stange külge saanud ja tegime kerge sauna, et juba reede hommikul tehniline ära teha. 

Foto: Remo Kuningas

Tehnilises kontrollis aga sai jälle natuke nalja, nimelt oli autol kõik korras ja enamus autosid sai kiiresti kontrolli tehtud, kuid meie autol taheti turbo kõri mõõta, mis tundus naljakas, kuna Rally Estonia ametnikud olid meie turbo plomminud. Kui küsisime, miks mõõtma peab, siis saime ainult imeliku häma vastuseks, et äkki on vale kõriga plommitud jne ehk saime aru, et ametnikud ei usalda oma kolleege isegi siis, kui seal on korralik plomm FIA märgistusega ja puha. Kogu kabla maha võtmine, et kõrile ligi saada, pole just kõike lihtsam töö, veetsime seal kontrollis tükk aega enne, kui kõik kokku saime. Lõpp hea, kuid jah, natuke jäi ebaselgeks selle kõige vajadus, et miks üldse plommitakse. 

Foto: jana Ratasepp

Nüüd jäi lihtsalt oodata starti. Käisime vaatasime üle oma service platsi ja vaatasime üle ajagraafikud, et kus ja mis kell ning kuidas. Õhtul viie ajal tõmbasime varustuse selga ja veeresime Tesman auto juurde Kuressaares, kus asus ralli esimene AKP. Edasi veeresime kesklinna, kus oli poodium, seekord sain jälle paar sõna mikrisse öelda ja liikusime juba katsele. Esimene katse oli kihvt, kuna seal oli kõike: kiiret, aeglast ja tehnilisi osi. Plaan oli ralli kindlalt lõpetada, mistõttu võtsime väga rahulikult ja eks tõmbas ka tempot alla ka fakt, et sõitsime esimest korda rallikaga pimedas. Muidu katse oli ok, rahulikult, kuid kindlalt lõpuni. Järgmine katse oli juba Kaugatoma, aga teistpidi. Legendaarne katse ja minul igatepidi meeles, kuid seekord oli sinna suur kogus lõikamise vastaseid blokke pandud ja need muutsid trajektoori kahtlaseks. Siiski saime ilusti lõpuni, kuigi maagilisest viie minuti piirist jäi nats rohkem kui pool minutit puudu. Seal saime ka korra hoo maha võtta, kuna purupurjus härra jalutas tee ääres väliskurvis, mis meil oli märgitud parem flätiks. Eks alkohol ole tarkade inimeste jook ja neid vales kohas inimesi nägime Saaremaal veel mitmeid kordi, küll keelualades ja väliskurvides. 

Foto: Martin Melnik

Õhtul oli veel service 45 minutit, vaatasime auto üle, kõik oli korras, aga peaaegu oleksin sama vea teinud, mis juhtus Kauril ja Simmil. Õnneks saime õigel hetkel jaole. Nimelt oli servicest väljumine ja Parc ferme sisse minek seekord natuke teistsugused kui tavaliselt ja see vana harjumus oleks äärepealt karistusega päädinud, kuid õnneks läks hästi ja hea õppetund, et alati tuleb kõik AKP-d korduvalt üle kontrollida. Sellega oli päev läbi ja saime magama minna.

Hommikul oli varajane äratus ja päev algas väikese pettumusega. Meid oli ikka stardi järjekorras väga taha pandud, ok saan aru, et tempo järgi, kuid tempo järgi oleks võinud 20 kohta eespool olla, aga no mis teha. Plaan jäi samaks - lõpetada.

SS4 oli Pidula, mida natuke põdesime, kuna tee oli recce ajal päris aukus ja kiireid väga kitsaid lõike jagus, samuti oli palju kive teel. Katse ise polnud nii hull, kui kartsime, rööpas oli küll ja saime lausa titaanplaadi lahti põhja all, kuna kruus kulutas needid läbi. Jälle võtsime rahulikult ning katse lõpupoole pidime korra hoo maha võtma, kuna Madisoo, kes kaks autot enne meid startis, oli kiviaeda tabanud ja rahvas näitas, et hoog maha, kuigi auto polnud üldse ees. 

Foto: @murkafotograafia

Edasi liikusime SS5, millel me kahjuks startida ei saanud. Kui olime juba kellade taga, öeldi, et lülitage auto välja, kiirabi läheb peale. Selline asi tõmbab veits kõhedaks. Esialgse info järgi oli kaardilugeja pildi tasku pannud ja teda ei saada autost välja. Samal ajal otsisin välja, mis on alternatiivne tee ümber katse ja muu vajaliku, kuna olin suht kindel, et seda katset me ei läbi. Juba teinekord see hooaeg, kui nii ootama peame jääma. Tuligi teade, et kasutage alternatiivset teed ja minutilise intervalliga liikuge service poole. Services lükkasime alla uued rehvid, tegime kiire söögi ja tuli selle ralli kõige mõnusam katse minu jaoks, Undava. See läks meil suht normaalselt ja sain ikka suu kuivama ning legend ka klappis ilusti, pärast seda väike vahetankimine ja siis SS7. 

Katse oli päris lahe, kuid teadsime, et Saks/Maasik pidid kuskil katse ääres kahjuks olema ja pidid natuke segama, kuid tegelt ei seganud ja kahju, et meestel pooleli jäi. Antud katse laabus ägedalt ja lõpupoole juba Andri vajutas ka veidike rohkem, aga siis kuulis mind valesti ja eelviimases kurvis pidurdasime hoo liiga maha. Nüüd jälle service ja kolm katset oli veel jäänud - eesmärk juba paistis. Peale servicet oli kohe jälle Undava. Enne seda saime rallit vaatama tulnud sõpradega juttu ajada ja see tegi kohe tuju heaks. Katse alguses oli kohe Kaur põõsas ja kuskil oli olnud ka Soe, rohkem ei näinud. Tee olukord ise oli kohati päris hulluks muutunud ja suuri auke oli palju, kuid võtsime taaskord rahulikult ja vältisime suuremaid auke/kive. Katse lõpus nägime hulga masinaid, kes vajasid peale seda kadalippu rehvi vahetust, õnneks saime ise jamadeta läbi.

Foto: Saarte Hääl

Oli jälle ka vahetankimine ülesõidul ja siis edasi SS9, mis oli sama nagu SS1. Meeskonnakaaslane Bundsen oli kahjuks tee äärde jäänud ja kartsime, et äkki on rada ka väga tuksis, kuid polnud hullu, parandasime oma aega ja nägime ka Bundseni autot, mis tundus esmapilgul kahjuks päris katki ja väljasõit oli sama koha peal, kus meil reedel korra ootamatult saba vibama võttis. 

Nüüd oli veel üks katse jäänud ehk Toomalauka (tagurpidi Kaugatoma). Katsel parandasime aega 15 sekki ja maagilisest viiesti minutist jäi sama palju veel puudu. Tunne oli hea, kohe väga hea, olime küll aeglased, aga eesmärk sai täidetud. Jäi veel poodium ja Parc Ferme. Teen suure kummarduse mehaanikutele, kes aitasid meid kõvasti ja suutsid väga kiirelt laupäeval Kuressaarest lisatuled ära tuua. Avastasime, et jääme ikka päris hilja peale ja nendeta oleks olnud päris raske - suured suured tänud teile :)

Foto: Urmo Sibul

Kuid tundub, et see etapp sai läbi ja oli üliäge aasta, mitu unistust sai täidetud, palju uusi tuttavaid/sõpru, kogemusi hulganisti ja veelkord tõdemus, et ralli juures on üheks mõnusaks plussiks lisaks adrenaliinile see seltskond ja melu, mis rallinädalavahetusel toimub. 

Tänan veel neid, kes oma kogemusi ja õpetussõnu meile jaganud on, eriti tänaks Rainerit ja Simo. Ja muidugi Andrit, et mulle sellise võimaluse andis, ning toetajaid, kes meie tegevusi materiaalselt ja vaimselt toetanud on ning kindlasti oma elukaaslast, kes mind alati selle hobi juures toetanud on.

Hetke seisuga on meid ägedalt teeninud porgand müügis, auto on väga hästi hooldatud ja kindlasti väga konkurentsivõimleline. Kahjuks see aeg, mida oleks kogu selle asjaga tegelemiseks vaja, on see, mida Andril napib. Hetkeseisuga liigume tagasi rahvarallise. Suur ralli veidike kripeldab, aga eks näis, mis saab ja tulevik toob.

Järgmisel nädalal (22.10) istun taas rahvaralli autosse, kus seekord juhatan teed Imre Randmäele, kellega koos oleme varem sõitnud ja siis klappis kõik hästi. Tulemas on järjekordne tore laupäev.

Rally Estonia 2016

Nüüd natuke üle nädala tagasi võtsime osa mõlema jaoks ühest suurimast rallist - Rally Estoniast. Nagu oli ka arvata, kujunes see meie jaoks raskeks katsumuseks, kuid et see päris nii lõppeb, ei osanud karta. Nüüd kõigest pikemalt.

Foto: Janis Asaris

Rally Estonia oli meil natukene unistuseks juba hooaja alguses, kuid kindel otsus osalemiseks tuli umbes kuu aega enne rallit. Siis hakkasid ka ettevalmistused. Natuke oli peavalu kogu paberimajanduse korda ajamisega, sest see oli ikka hoopis midagi muud, kui eelnevalt kogenud. Tegemist oli Euroopa meistrivõistluste etapiga ja see ongi veidike keerulisem. Enamus dokumente tuli ära täita, sisse skaneerida ning siis tagasi saata. Täiesti uued asjad minu jaoks olid kütuse tellimine, sisevideo jaoks avaldus jpm, õnneks suutis Simo kõik väga kiiresti selgeks teha ja nendega läks ladusalt. Otsusest kuni ralli endani ei möödunud päevagi, kui ei oleks ettevalmistustega tegelenud. Vaatasime mõlemad palju videoid ja valmistasime juba legendid ette, kirja panime nii palju kui võimalik. Korraldaja poolt saadetud katsete videodest sai puudu olev kirja, et recce ajal saaks pigem parandusi teha. ERC etapil antakse katsete läbi sõitmiseks ainult kaks korda ja kuna kogu tutvumine toimus ühel päeval, tegime võimalikult palju eeltööd ära. Samuti käis auto korralikus hoolduses, et kõik oleks kindel.

Foto: Remo Kuningas

Meie jaoks algas ralli juba kolmapäeval Rakkes, kus saime kogu meeskonnaga korra kokku. Andsime mehaanikutele vajalikud juhendid ja paberid ning rääkisime läbi, mis meid ees ootab. Peale seda liikusime Andriga Otepää poole, kus saime paberid korda ajada ja linnad ära kirjutada. Kui paberid korras, tegime väikse söögi ja läksime Elva linna katset kirjutama, mis meil oli enamuses olemas, kuid mõned parandused tuli seal ikka teha. Katse alguse leidmine kujunes pisikeseks ekslemiseks, kumbki meist pole väga Elvasse muidu sattunud :D. Kui see tehtud, liikusime Tartu poole, kus algul vaatasime üle eelpoodiumi ala ja Parc Ferme asukohad ning siis kirjutasime linnakatse ära. Otepääle tagasi jõudes vaatasin legendi üle, tegin natuke korraldajate antud recce plaani ümber ja magama ära.
Hommikul oli 6.30 äratus, kuid olime mõlemad enne seda üleval. Tegime kerge söögi ja liikusime katsetele. Esimesena võtsime ette kõige pikema, pea 30-kilomeetrise Rüa katse. Kuna ainult kontrollisime ja tegime parandusi, läks kogu protsess päris kiiresti. Sellel katsel oli  päris tobe lõik täiesti uuel teel, mis oli küllaltki libe. Karta oli, et tee läheb väga käest ära. Samuti tuli üllatusena, et esimese ja teise läbimise vahel olid osad kiiruspiirangud ära kadunud. Edasi läks kirjutamise päev väga sujuvalt, enim muresid oli nende katsetega, mis olime 100% ise kirja pannud, kuid need ei tundunud ka väga hullud. Saime esimest korda ise minna autole tehnilist tegema. Tehniline läks väga ilusti, auto sai kiita ja paar pisiasja pidime ümber tegema. Nii oli auto ja kõik muu stardivalmis, tegime mehaanikutega mõnusa õhtusöögi ja magama ära.

Foto: Mvfoto

Reedene päev oli paras passimine, alles kell 18.00 pidime autoga poodiumieelses alas olema. Vahepeal käisime testkatset vaatamas ja niisama ringi. Testkatsel osalemine ei olnud kohustuslik ja ei tundunud ka hea plaan sinna lõhkuma minna. Nii ootasime kuni õhtuni, ajasime võistlusriided selga ja liikusime Tartu poole. Kohapeal vaatasime laval toimuvat ja ajasime teistega niisama juttu, kuni tuli poodiumile sõita ja sealt ca tund starti oodata. Rahvast oli ägedalt palju ja tahtsime kindlalt läbi sõita - nii sai ka tehtud. Linnakatsega oli reedene päev läbi, viisime auto Parc Fermesse ja Otepääle minek. Tegime väiksed pizzad ja tegime varajase õhtu, sest laupäev tõotas tulla väga pikk. Laupäeva hommikul oli vara äratus, Andri isa viis meid Tartu. Sealt saime auto ja veeresime Otepää poole, kus oli 15-minutiline hooldus, panime natuke lahtisemad rehvid alla ja liikusime SS2-le. Ja nagu ikka, meil see esimene katse üldse ei lähe. Kõik oli enam-vähem, kuni jõudsime kiirele nukile, millele järgnes väga kerge vasak ja 100 meetri pärast parem kurv. Meil oli aga koht kirjas lihtsalt kui nukk vasakult, mis oli natuke liiga optimistlik - sinna me autoga ära ei mahtunud. Lõhkusime ühe hoovi kaitseks pandud aia ära, ning tulemuseks oli lahtine stange ja põhjakate ning viltune ratas all. Katse lõpus üritasime asja natuke lappida, kuid sellest abi väga ei olnud. Nii tuli veel kolm katset läbida enne hooldust. Kolmanda katse lõpuks olid põhjakate ja number kadunud. Stange veel rippus, selle lappisime kokku ja lükkasime pagassi.

Foto: Alfonsas Rakauskas

Läbisime veel kaks katset, kuni saime hooldusesse. Hoolduses oli meil õnneks abis palju inimesi ja auto sai enam-vähem kokku lapitud, kuigi põhjakaitse jäi ikka puudu. Osa sellest tõid head inimesed meile tagasi ja suur tänu neile selle eest.

Foto: Remo Kuningas

Eriti suur tänu aga kõigile neile, kes meil hoolduses autot lappida aitasid, see oli võimas tunne, kuidas kõik ühise eesmärgi nimel pingutasid. Peale hooldust ootas meid pea 30-kilomeetrine Rüa katse. Meil oli plaan kindlalt liikuda ja autot mitte rohkem lõhkuda. Katse algus oli nii ja naa. 15. kilomeetril juhtus midagi ootamatut, nimelt ühes aeglasemas vasakus kurvis viskas rööpast välja ja tabasime kolme leppa. Liikusime küll edasi, kuid kindlus oli kadunud ja järgnes väga kiire lõik, kus meie sõit oli pigem kulgemine. Juba mõned kilomeetrid hiljem uuele ja väga halvas korras olevale lõigule jõudes ütles Andri, et teine auto tuleb järgi. Seal ei olnud kuskile kõrvale tõmmata, aga esimesel võimalusel lasime Sultanjantsi mööda ja liikusime nende tolmus edasi. Mingi hetk hakkas juba sõit ka tagasi tulema ja saime uuesti tempo üles. Katse lõpus eemaldas kohtunik lõhkise puu ja oksad, mis olid autos ja auto küljes, sõitsime finišist natuke eemale ja tulime autost välja.

Foto: MvFoto.lv

Pilt mis avanes oli päris kurb. Samuti olin õlale pihta saanud ja käsi oli pisut tuim. Kuigi auto liikus, oli selge, et piisavalt korda saamiseks ja jätkamiseks oleks kulud ja vaev olnud väga suur.

Motivatsioon oli ka päris maas ning otsustasime, et ei lõhu autot rohkem ning katkestame. Päris kurb oli alguses, kuid mis teha, juhtub ning see käib ala juurde. Otepääle tagasi jõudes lasin õla üle vaadata, sain korralikud tabletid ja muud hullu polnud midagi.
Nii läks meil seekordne ralli, kuigi kogemuse võrra oleme ikka rikkamad. Need kogemused oleks meil jäänud saamata, kui ei oleks olnud suurt hulka inimesi, kes meid sellel teel aitasid: teen eriti suure kummarduse Raineri, Maiko, Taneli, Edgari, Elendi, Meelise, Janari, Rainer ja Simo, Reigo ja Andres, kogu selle kamba, kes meid services aitas, rajaäärsete fännide ning koduste ees, kes kaasa aitasid ja kaasa elasid.
Nüüd tuleb teha väikesed talgud ja loodame, et saame auto taas Lõuna-Eestiks rajale.

Foto: Remo Kuningas

Lääne-Eesti ralli 2016

Seekordne ralli nagu ikka hakkas meie jaoks juba neljapäeval. Sättisime mõlemad Andriga juba 12ks Haapsallu, et saaks võimalikult varakult paberid korda, majutuse üle vaadata ja 16.00 juba legendi koostama hakata. Neljapäeval oli meil lubatud kirja panna kolm katset ja seda ajavahemikus 16.00 - 21.00. Alustasime kohe Jalukse katsest ehk 3/5. Kolmapäeval Google Mapsi ja autolehte kasutades mõistsime, et see katse algus on päris rajult kiire. Juba suhteliselt katse alguses oli 800m sirget - meie jaoks siis vasak 6 - ehk suht põhjas gaasiga läbitav kurv, seejärel veel 500m sirget. Oli selge, et siin katsel saab tippkiirust proovida. Seda katset kirjutasime järjest kolm korda ja nagu ikka, viimase korra võtsime lindile, et pärast üle vaadata.

Foto: Anti Koit

 Edasi liikusime Mõisa katsele 4/6. Seal oli minu jaoks mitmeid tuttavaid kohti rahvaarallist, kuid Andri jaoks olid need võõrad. Mõisa ka purgis, liikusime SS 1/2 peale ehk Nigula katsele, mida läbiti reedel kahel korral karusellsüsteemis. Ka selle katse alguses oli pea kilomeeter täis gaasil liikumist kuni esimese mahapöördeni. Kui see ka ilusti kirjas, oligi kella seitsmeks päev läbi. Edasi oli plaan legend üle vaadata koos videoga ja teha väike söök. Legendi aitasid meil üle vaadata Rainer ja Simo, kelle näpunäidetest ja seletustest oli palju abi ja lisasid enesekindlust. Suur tänu neile selle eest!
Reedel oli meil äratus juba kella seitsmest, et minna ja kirjutada viimased kaks katset - Üdruma ja Martna. Esimene algas suhteliselt Risti-Virtsu maantee äärest ja lõppes peale Liivi küla ja oli alguses päris kiire. Enne lõppu läks katse läbi asfaltise Liivi küla ja lõppes sellel rallil kõige rohkem laguneval lõigul. Edasi läksime Martna katsele, mis oli selle ralli kiireim ja kus oli kiiruse alla toomiseks lausa neli šikaani. Kui see ka kirjas, liikusime tagasi service parki, kus ootasime mehaanikuid, et aidata neil ette valmistada auto tehniliseks kontrolliks. Kui asjad paigas, auto kleebitud ja poisid tehnilises, läksime meie sõitjate koosolekule. Nimelt oli seekord korraldatud koosolek, et meelde tuletada, kuidas käituda ja üldse rääkida, mis peaks igal sõitjal selge olema nagu OK/SOS tahvli kasutus jne. Arvan, et see meeldetuletus kulus kõigile ära. Enne koosolekut tuli aga meil ka ühe eksimuse eest karistus ära tasuda, nimelt olime eksinud tutvumisel kiirusega. Katsete tutvumiskiirus on üldjuhul 80km/h, kuid kohati, et mitte kohalike väga häirida või muul põhjusel, piiratud 50 või 30 km/h peale, mis on ka väga loogiline. Jah, ühes 50 alas olime eksinud, kuid kindlasti mitte tahtlikult. Samas juhtuks minu arvates selliseid apsakaid juhtuks kõvasti vähem, kui kiirusepiirangud oleks ka füüsiliselt märgitud nagu näiteks Saaremaal. Hetke määrus lubab piiranguid märkida kas Road Booki või märkidena. Piirangud  võiks olla duubeldatud, siis oleks kindlasti vähem eksimusi ja kohalikud vähem häiritud. Aga mis seal ikka, eksisime ja karistus sai kantud.
Nüüd ei jäänud enam muud üle, kui starti oodata. Enne starti vaatasime veel tutvumisest esimese päeva videod ja legendi üle, et olla maksimaalselt valmis. Meie eesmärgiks oli tõusta teiseks päevaks võimalikult kõrgele ja tõestada, et stardinumber 44 oli meile ebaõiglane, isegi kui korraldajad tulid meile natuke vastu ja tõstsid meid mõned kohad. Enne ralli algust kirjutasime avalduse, kuna ei olnud rahul, et peame startima nii tagant, 46. kohalt. Olime Harjus enne katkestamist nii mõnestki kiiremad, kelle stardi number oli lausa esimeses kahekümnes. Aga polnud hullu, teed olid tugeva põhjaga ja tuli lihtsalt peal hoida.

Foto: margusefotod.eu

Ralli algas poodiumiga Haapsalu kesklinnas, sealt liikusime katsele, kus esimesel saime kohe üldjärjestuse 14. aja, ehk 30 kohta parem kui meie stardi number. Olime rahul, kuid paranduskohti oli. Paaris kohas sai vara pidurdatud, esimeses maha pöördes vajusime natuke liiga valli jne.
Enne teist katset avastasime, et oleme karuselliga nii sattunud, et stardime veoka järgi. See ei olnud hea, sest olime kindlad, et püüame auto katsel kinni. Helistasin kohe vahenduskohtunikule ja uurisin, kas meil on võimalik minut juurde saada ja vastus oli positiivne: nad olid juba selle peale mõelnud, kõik super ja ootasime starti. Teisel läbimisel samamoodi 14. aeg üldjärjestuses. Olime väga rahul, sest isegi sinna jäi veel aega maha ja rada oli selleks ajaks juba kannatada saanud, kohati rööpas.
Nii oligi esimene päev selja taga ja meie rahul, sest teiseks päevaks oli nüüd kõvasti parem stardi koht olemas. Veel tuli service teha ja auto Parc Fermesse viia. Vaatasime veel ka järgmiseks päevaks legendid üle.

SS2

Hommikul oli kell 6.00 äratus, magasin kuidagi kehvasti ja ärevus tuli ka sisse, kuid servicesse jõudes hakkas see juba kaduma. Kui olime Parc Fermest korras auto pärast väikest servicet kätte saanud, liikusime katsele 3. Katsele jõudes saime aru, et vihma ei tule, nagu ennustati, ja see meile meeldis. SS3 oli katse, mis algas kohe pikkade sirgetega, meie saime seal tipuks 181 km/h. Katse tuli kuidagi natuke rabedalt, kuna me ei saanud ennast kohe käima, aga ok.

Foto: Anti Koit

Edasi liikusime SS4 peale. Kuna ülesõidu aeg oli pikk, siis sai ka teistega juttu ajada enne järgmist katset ja muljeid vahetada. Katse ise oli rahvarallist tuttav, saime juba enam-vähem liikuma, kuid oli kohti, kust oleks veel juurde saanud. Kõige suurem mure nagu ikka olid need pidurdusmaad. Rahvarallist tulles tundub ikka ulme, kui suure hoo pealt saab kiiresti seisma, aga eks see tuleb ajaga.
Siis läksime jälle tagasi SS3 katsele. Kui eelmine kord Andri natuke pidurdas alguse sirgete vahel, siis seekord lasi ainult korra gaasi lahti. Ega meile veel need väga suure hooga kohad hästi ei istunud, kuid siiski läks paremini ja parandasime aega ca 10 sekundit.

Foto: Indrek Allik

Sealt liikusime jälle omakorda SS4-le. Seekord tuli algus juba päris hästi, kuigi rada oli rohkem katki. Sõitsime üle ühest sõidujoonel olevast kivist, mis lõhkus panseri tagumise otsa. Paar kurvi hiljem läksime veits kiiremini, kui vaja, ühte paremasse kurvi, millest fotograafid said väga häid pilte, katselt üldi 11-nes aeg. Esimene pool päevast oli läbi ja olime väga rahul seniste asjade kulgemisega, tunne oli väga hea. Eriti lahe, et inimesed, kes kodust arvutite tagant otseülekannet jälgisid, soovisid meile katsete vahel edu ja elasid kaasa.

Foto: Indrek Allik

Service oli kahe ringi vahel seekord 74 minutit ehk anti piisavalt aega, et süüa ja puhata. Mehaanikud lappisid panseri tagaosa ja puhastasid auto. Samuti sai rehvid tõstetud eest taha. Muide all olid samad rehvid, millega pea pool Harjut sai sõidetud. Nii et samade rehvidega läksime ka viimasele ringile. Teadsime, et saab olema rajult kiire, kuid plaan oli kindlalt lõpetada. Service läbi, tankisime ja 60 minutit ülesõitu katsele, mille ajal tuli juba kerge unekas peale.

Foto: Indrek Allik

SS7 oli Üdruma, algus päris kiire ühe terava maha pöördega, enne lõppu läks läbi Liivi küla ning lõpus oli lõik, mille kohta arvasime juba kirjutamise ajal, et muutub halvaks. Siin katsel tuli ka mul viga sisse, nimelt oli järjest mitmed sarnaseid kurve ja natuke oli ka tolmu ning sattusin korraks segadusse, õnneks sain kiirelt järjele. Samuti lasin ennast liigselt korra häirida Muraka seisvast autost, nimelt jäin OK silti otsima ja jäin natuke hiljaks, kuid Andri küsimise peale leidsin kohe õige koha. Eks need sellised algaja vead olid ja ka unekas, mis peale lõunat peale tekkis, ei tahtnud ära minna. Siiski sellel katsel polnud ma endaga üldse rahul, et lasin nii tobeda vea sisse. Eks tuleb õppida sellest. Kuid katse lõpp, nagu ka arvasime, oli juba kannatada saanud -  nimelt suutis Andri viimasel hetkel ühest kivist mööda põigata ja seda osa tuli korra veel läbida.

Foto: ww.jt.ee

Edasi läksime Martna katsele, ehk SS8, mis oli rajult kiire katse ja suhteliselt alguses juba oli üks šikaan, mille tagumise palli sõitis Kuznetsov meie ees kaugemale. Edasi kasvas hoog mehesti, ühte paremasse pikka kurvi, mis lõpus kinni keeras, läksime natuke liiga optimistlikult. Andri sai kõigega ilusti hakkama ja saime ilusti lõpuni, kuid aeg polnud just parim. Meie jaoks tahavadki need ülikiired katsed veel harjumist.

Foto: Remo Kuningas

Nüüd tuli tagasi liikuda katsele SS9. Lugemise osa tuli juba hästi, vigu ei teinud ja muidu tuli ka katse palju paremini. Katse lõpuosa oli ikka väga hull ja sama kivi oli ka veel alles, õnneks olin selle juba legendi ka märkinud.
Siis oligi jäänud viimane katse. Sinna minnes oli tuju hea, kuid juba katse alguses oli kaugelt näha, et midagi oli valesti šikaaniga rajal. Nii oligi - sinna jõudes nägime, et šikaanist enam välja ei mahu. Keegi oli ühe palli paigast sõitnud ja olime sunnitud põllule keerama. Kuigi kohtunikud alguses fikseerisid raja mitte läbimise, siis seda ei rakendatud, kuna tõesti oli raske seda läbida. Šikaani kuju oli kardinaalselt teine, mis alguses, ning õnneks meid ei karistatud. Ülejäänud katse juba laabus probleemideta ja olime kenasti eesmärgi täitnud. Ralli läbitud ja tunne oli väga mõnus. Nüüd tuli veel ainult pesema minna autoga, siis poodium ja auto Parc fermesse.

Foto: Rain Jõesaar

Ralli läks kokkuvõttes minu jaoks hästi, oma klassi neljas ja üldjärjestuse 14. koht, paremini oleks teise korra kohta patt oodata. Alguses ralli tundus jube kiirusfestival, tagantjärele tõdedes aga oli see just, mida vajasime, et harjuda kiirete lõikudega jne. Samuti pidasid teed väga hästi vastu ja korraldus oli esimese korra kohta päris hea, mõned lapsevead, aga ei midagi hullu, olen kindel, et Kalle ja co suudavad järgmine aasta veel parema ralliga hakkama saada. Suutsime ennast ka kiirustabelis kõvasti tõsta, mis peaks meile järgmistel rallidel juba parema stardikoha andma. Siit edasi saab ainult paremaks minna. Sügav kummardus meie mehaanikutele ja kõigile neile, kes meile jõu ja nõuga abiks olid, aitäh teile!
Edasised plaanid on veel lahtised, flirdime küll ideega Rally-Estoniast, kuid see vajab natuke toetajate leidmist, ehk kui kellelgi võimalus ja tahtmine näha oma mehi Rally-Estonial, võtke ühendust!

Harju ralli 2016

Mai lõpus tegime Andriga debüüdi N4 rühma autoga ja ühtlasi ka sportrallis. Ettevalmistus algas ca kuu varem, kui testisime esimest korda Lõuna-Eestis kruusateedel.
Ralli algas juba kolmapäeva õhtul paberite korda ajamisega. Osalejatele jagati väga hea distsiplineeriv GPS jälgimise seade, roadbook ja vajalikud kleepsud. Kleepsud andsime Jani kätte, kes aitas service tegemisel ja ülejäänud vajalik jäi endale. Kui paberid korras, sõime koos Siimu ja Edviniga õhtust ja arutasime asju.
Raja kirjutamisega alustasime neljapäeva hommikul 10 ajal Jägalal. Alustasime kohe SS1-st. Katse tundus mõnus ja kirjutasime kohe kolm korda ära. Enamus katsetel oli seekord lubatud rada kirjutada kahel korral, kuid debütantidele tehti erand kolmega. Kui katse kirjas, liikusime edasi SS2-le, mis sai alguse Kemba lähedalt.
Katse oli kahjuks lühemaks tehtud ja algas kõvasti kaugemalt. Sinna sõites saime aru, kui lahe oleks see katse algus tegelikult olnud ja kahju, et see ära jäi. Kui lõpuks katse alguse üles leidsime, sai ka see kirja pandud. Rajal oli üks vägev sillakoht, paar pikka sirget, millest üks lõppes vasaku teise käigu kurviga mäe otsas. Tänu sellele jäi katse kõige paremini meelde ja ümbritsev vägev loodus viib mind kindlasti sinna suve jooksul tagasi.
Edasi liikusime juba SS4/7-le, mis oli minu jaoks kõige tuttavam katse, kuna kahel eelneval aastal olen seda enne rallit läbi sõitnud, ise kohapeal vaatamas käinud ja palju sisevideoid sellest katsest vaadanud. Katse sai mõnusalt kirja, ainult paar kohta tekitasid  küsimusi - näiteks kas üle tee minna täiega või kus pea kilomeetrise sirge lõpus pidurdada. Services andsid nõu Rainer ja Madis, kes ütlesid, et täiega üle tee ja pidur enne nukki, siis oli see ka selge.
Sealt omakorda läksime kirjutama SS6/9. Selle kirjutamisega sai veidike nalja: ma ei tea, mida ma mõtlesin, aga panin algul kirja, et see katse on ca 4.7km pikk, mis tegelikult oli SS5/8 katse pikkus. Umbes poolel katsel hakkasin vaatama, et mis jama on, katse peaks läbi olema, aga ühtegi märki pole. Taibates, milles viga, oli natuke piinlik, aga sellest olenemata saime ka selle kenasti kirja.
Edasi läksime SS5/8 ja SS10 kirjutama. Kuna SS10 algus oli sama, mis SS5/8, siis otsustasin, et teen ühe legendi, kus on vastavad kohad ära märgitud ning kui pärast parandusi vaja teha, siis on kõik ühes kohas. Aga jah, esimene kord SS10 läbides tuli kerge kass peale, kuna suhteliselt piinarikas oli seda kirja saada. SS5/8 oli veel enam-vähem, aga sealt, kus SS10-ks üle läks, oli päris piin kirjutada. Kirjutamise autost hakkas ka natuke kahju, sest terve tee oli suuri kive täis. Pärast väikest sööki läksime teist korda katset kirjutama ja siis tundus kõik juba parem. Eks asi oli ka väsimuses, mis kassi tekitas, kindlasti jätkuvalt ka suured kivid teel.
Järgmisena võtsime ette SS11, kuhu sõit tundus kui maailma lõppu, päris tüütu. Katse ise oli lahe, kirjutasime seda katset ühe korra ja jätsime teised korrad reedeks. Võtsime suuna linna, kus kirjutasime SS12 ehk Vao karjääri ära, see oli ka väga jubedalt treppis ja piin kirja saada. Sealt edasi juba Ülemiste city SS3-e kirjutama, mille saime kiirelt kirja. Nii olid kõik katsed kirjas. Reede hommiku saime veel legendi kontrollima minna, et saaks hea tunde sisse. Päeva lõpus tegime jälle väikese istumise koos Siimu ja Edviniga, seekord sai ennast kostitada väga hea toiduga Fabrikus. Hommikul saime services kokku, Janar ja Jan läksid tehnilist tegema ja me Andriga metsa SS10-t ja SS11 kirjutama. Need saime ilusti kirja ja linna tagasi. Recce kilometraaž tuli meil kokku 720 kilomeetrit. Tagasi jõudes oli autol tehniline ilusti tehtud ja jäime ootama starti.
Tund enne starti sai võistlus riided selga aetud ja tuli ka kerge närv sisse. Kui tuli aeg poodiumile sättima hakata kadus see kuidagi ära. Peale poodiumit katse poole sõites hakkasid vahejuhtumid pihta. Suur-sõjamäe teele keerates, nägime peeglist siniseid-punaseid vilkureid, härrad korrakaitsjad, saime kohe edasi sõita, kuna kõik korras. Katsele sõites nägime juba tee ääres Siimu ja Edvinit, kapott oli üleva ja saime aru, et tehnilised mured, hiljem selgus, et turbo lõdvik oli lahti tulnud ning kahjuks olid sunnitud katkestama esimese päeva.

Foto: Laura Seppa

SS1 algusesse jõudes ja AKP-d läbides nägime kohe, et midagi on jama. Kiirabi pani stardist katsele ja natuke aega hiljem teine järgi, kuigi meile alguses infot ei antud, sain kohe aru, et meie seda katset ei läbi, kui juba katsel kaks kiirabi, eks selline asi veidike pani närveerima. Natuke aega hiljem saime teada, et noored saarlased olid avarii teinud, kuid meestega pidi korras olema. Enne seda anti meile korraldus minna otse katsele SS2. Nii ka tegime. Kuigi kella vaadates tekkis veidike kahtlus, kas õigeks ajaks jõuame. Jõudsime ilusti kuna antud juhtum tekitas ajakavva augu. Paar autot enne meid läks uuesti nullauto rajale ja olime juba teine võistlus auto mis uuesti rajale sai. Eks veidike oli närv sees ja see katse ei klappinud meil kohe üldse ning saime ka tolmus sõita. Aeg oli nagu oli, aga eks läksimegi kogemusi koguma. Peale katset liikusime linna tagasi, kus oli service. Enne linna katsele minekut tuli veel Simo ja luges sõnad peale, võtke rahulikult, siin saab ainult kaotada ja väga vähe võita.

Video: Arno Kender

Stardist saime linnas ilusti minema, kuid peale šikaani tekkis korra segadus meetritega, tahtsime varem maja taha keerata, kuid edasi läks juba enam vähem ja sellelt katselt saime üldi 12 aja. Mõned sekundid jäid sinna ikka maha. Päev läbi,viisime auto Parc Fermesse ja läksime magama. Kuid jah, esimese päeva järgi tunne ei olnud väga hea ja ma polnud endaga üldse rahul. Koju jõudes videoid analüüsides, sain aru kuidas paremini saaks ja puhastasin laupäevaks legendid ära.

Foto: Remo Kuningas

Teine päev olime juba 7.00 Services ja natuke enne kaheksast saime auto Parc Fermest kätte, algas 25 minutiline service. Kõik laabus ja sõitsime SS4 poole. Täpselt meie ees startisid Siim ja Edvin, kellel tekkis väike arusaamatus ja jäid stardis veidike magama, suhteliselt katse alguses juhtus neil ka väike spinn sisse. Saime kohe esimesel katsel tolmukotis sõita, kus kohati nähtavus nulli lähedane ja paaris kohas nägime, et oleme Siimule ja Edvinile päris lähedal. Ikka juhtub ja see oli nende esimene suure ralli katse. Edasi liikusime SS5 peale, mis oli sama, mis SS10 algus, meil klappis juba päris hästi ja tunne oli hea. Sõitsime Siimu ja Edviniga suht ühte aega, kaotasime ainult 9 sajandikuga. Peale seda oli SS6, mis oli päris äge katse ja lõppes väga pikka sirgega. Katse lõpus saime Siimu ja Edviniga kokku, tulime autodest välja kõigil naeratus näol ja Siim ütles: “Vot see on see naeratus, mille pärast me seda teeme.” Ja täpselt nii ongi. Peale seda oli linnas jälle hooldus 25 minutit. Mehaanikud tõstsid rehvid eest taha ja vastupidi, vaatasid auto üle, mõned mure kohad olid kuid need polnud midagi erilist.

Foto: http://margusefotod.eu/

Suundusime SS7 poole, mis oli sama mis SS4. Katsele minnes oli selge, nüüd võtame tee ületuse täiega ja muidu proovime lihtsalt paremini, sest seekord vast tolmus sõitma ei pea. Nii oligi kõik klappis katse alguses, üle tee saime hea hooga ja sellele järgneval sirgel saime hea hoo üles, trip meetri järgi 193 km/h, selle hoo pealt sai Andri aru, et pidureid enam ei ole. Ma kuulsin alguses, et ta küsib, kas pidurduse koht? Kuid ei, hoopis ja pedaal vajus lihtsalt põhja. Eks ehmatus oli suur, kuid Andri suutis rahulikuks jääda ja hoo maha saada, õnneks antud kohas oli ka ruumi selleks. Edasi juba veeresime lihtsalt lõpuni. Segasime sellega natuke meie taga liikunud Ugerit, sest me ei leidnud head kohta, kuhu seisma jääda ja nad mööda lasta. Katse lõpus Andri vabandas nende ees ja kõik ok. Täitsime katkestuslehe ja oligi selleks korraks meie jaoks kõik. Me ei tahtnud jääda teisi segama järgneval kahel katsel ja nende piduritega oleks olnud natuke ohtlik edasi liikuda. Hiljem selgus, et meile sai saatuslikuks tee ületus, kust täiega läksime. Nimelt oli vasak tagumine piduri voolik jäänud kere ja ülemise õõtsa vahele ja ainuke koht kus see juhtuda sai oli tee ületus. Kuna N-rühma Evol on kõik üks süsteem, õli oli seest kõik läinud ja ükski pidur ei võtnud enam. Sellest oli ülimalt kahju, sest just hakkas kõik jooksma ja tunne oli hea.
Juba kahe nädala pärast oleme taas juba võistlustules Lyoness Lääne-Eesti rallil, mis toimub 10-11.06.
Tänaksin kõiki, kes meile Harju rallil nõu ja jõuga abiks olid. Eriti tänaks Janari, Janni, Priitu, kes auto eest hoolitsesid.

Kolmandat korda teiseks, ehk kuidas Haapsalu rahvasprindi noorele Jarmole kaarti lugesin

Nüüd juba ca nädal tagasi sai taas Jarmole kaarti loetud ja natuke näpunäiteid antud Haapsalu rahvasprindil. Kohale läksime juba eelmisel õhtul, tegime olemise mugavaks, sõime pizzat ja vaatasime videosi. Hommikul saime värskena võistlustulle astuda. Seekordne rada oli 2.25 kilomeetri pikkune enamjaolt asfaldil kulgev Haapsalu linna rada.
Hommikul kaheksa ajal läksime võistlus keskusesse, kus Jarmo ajas dokumendid korda ja mina samal ajal valmistasin auto tehniliseks ette. Tehniline oli seekord pisut teissugune ja natuke põhjalikum, mis iseenesest. Veidike arusaamatuks jäi uus rehvide markeerimise kord. Mõte iseenesest hea, aga kas seda just tee markeerimisvärviga pidi tegema ja nii et värv sattus ka mujale kui rehvile, ma ei tea.
Võistluse koosolekul sellest ei räägitud või ei pannud ma tähele kuidas, miks ja milleks see kõik vajalik oli
Kõik oli korras ja asusime rada läbi jalutama, tegime ka legendi. Aega jagus jalutasime raja lausa kaks korda läbi ja see jäi meile hästi meelde. Rada kirjas, jäi üle vaid starti oodata ja seda saime seekord ikka oodata, kuna noored olid seekord suht lõpupoole asetatud.

Foto: Kaido Saul

Esimene läbimine sujus väikeste tehniliste muredega, nimelt ei tahtnud käigud sees püsida Samaral, kuid vooru teine aeg, kaotust 2,5 sekundit. Parandus kohad olid teada, šikaane sai kiiremini läbida ja pidurdus maad paremaks. Teine voor läks puhtamalt ja tuli ka aja parandust, kuid konkurent Patric Juhe oli ikka kiirem ja jälle teine aeg meile; Finišis nägime, et Jorven oli auto lõhkunud, viimases kurvis küljega äärekividesse sattudes. Autol oli küll veits kõver, aga kolmandas voorus jälle stardis, mis sest et loperdava rattaga. Kolmas voor ei läinud meil kohe üldse, juba suht alguse poole hüppas jälle käik välja ja tulemuseks spinn, kuid ikkagi voorust teine aeg. Jarmo tegi tublit tööd kogu päeva, natuke tuleb nipet-näpet lihvida, kuid muidu päris hea, eks vaja veel lihtsalt sõita ja sõita.

Peale viimast vooru sõitsime servicesse ja hakkasime asju kokku panema, kus toimus situatsioon, mis mind siiani natuke hämmastama paneb. Nagu enne mainisin markeeriti seekord rehve, kuid täpsemat infot sellekohta polnud. Niisiis autos asju kokku pannes märkasin, et tehnilise komisjoni liikmed uudistavad Jorveni autot ja uurisin, mis muret teeb, kas see et rehvid, mis all, ei olnud markeeritud. Jorven oli sunnitud need vahetama peale kokkupõrget äärekiviga. Vastuseks sain jah, mure selles, et kui me ”E” tähist ei leia võtame auto maha ja seda suhteliselt järsult. Mille peale küsisin, kas oleks pidanud neid markeerima vahepeal või mis moodi oleks tulnud käituda? Selle peale juba suht kurjalt, et mis sa siis ise arvasid jne jne. Eriti vägev oli vastus kui julgesin mainida, et kui on selline reegel äkki tuleks järgneval korral see kuskil lahti kirjutada, reeglid peaks ikka kuskil kirjas olema. Lubati järgmine kord mulle tagasi teha, kui ma midagi ei mäleta ja nii see vestlus lõppes. Ei olnud soovi kellegagi vaielda vaid tahtsin lihtsalt olukorrale selgust saada, kuid päris sellist suhtumist ei oleks oodanud. Ok meil kõigil vahel halb tuju, kuid natuke mõru maik jäi küll sellest situatsioonist. Kuid ehk enam selliseid asju kogema ei pea.

Foto: http://fotoalbum.ee/photos/ksoolepp

Kuid vaatamata sellest, oli tegemist väga hästi korraldatud võistlusega ja siin koha suur suur tänu Kallele ja Igamehe terviseklubile-
Järgmine võistlus kus autosse istun peaks olema Andriga Saaremaa rallisprindil, kus teeme debüüdi uuel Mitsubihsi Evo IX-il, mis saab kindlasti väga põnev olema. Kui kõik hästi läheb oleme ka Harju rallil sellega peale. Kahe ralli vahepeal toimub ka muidugi parim rahvasprint Kärdlas, kus loodetavasti olen jälle Jarmot juhendamas.

Foto: Kaido Saul

On olnud mõnusalt kiired nädalavahetused

Vaikne periood on läbi saanud ja seljataga on kaks mõnusat nädalavahetust, kus sai kiiresti sõitvas autos istuda. Vahepeal on olnud ka mõni muutus. Esiteks see, et Andri otsustas osta N4 rühma Evo ja pakkus mulle kohta enda kõrval, millega ma muidugi nõus olin. Auto pärit lõunanaabrite juures ja kunagi Neiksansite garaažis ehitatud, igati korralik masin. Esimest korda tutvusime autoga veebruari lõpus Otepää metsade vahel, kus toimus väike treeningpäev. Päev algas üheksa ajal hommikul ja selleks läksime juba eelneval õhtul Otepääle. Treeningpäeva esimene pool toimus tehnilisemal lõigul, kus alustasime legendist ning siis läks sõitmiseks. Meid juhendasid Rainer Aus ja Simo Koskinen, kes jagasid vajalikke näpunäiteid ja oma kogemusi. Algul võttis küll asi korralikult kinni, kuid mida aeg edasi, seda parem tundus. Autos tundsin ennast kindlalt juba esimesest meetrist alates ja see andis palju juurde. Samal lõigul oli mul au istuda ka Raineri Ausi kõrval, kes tahtis kuulda, kas mu lugemine on õige ajastusega ja kuidas hakkama saan. Etteheiteid ei tulnud ja kõik oli ok, Raineri kiire ja sujuv sõit oli igati nauditav. Peale mõnusat lõunat liikusime teisele lõigule, mis oli olemuselt juba palju kiirem ja kus Rainer aitas meil legendi teha. Kiire lõigu legendi tegemine oli võõras, see võttis ka kõige rohkem kinni meil ja oli ebakindel, peamiselt teele sadanud lahtise lume tõttu. Kokku sai maha uhatud ca 100 kilomeetrit katset ja saime hea aimduse.

Järgneval nädalavahetusel sai jälle sammud Otepää poole seatud, kus toimus rahvasprint. Juba teist korda istusin Jarmo Kurba kõrvale, kes tegi sprindil kaasa J16 klassis, Lada Samaral. Nagu ikka enne võistlust jalutasime raja läbi, tegime legendi ja juba kolmanda autona saime väga huvitavale ja mõnusale rajale starti. Rada oli kiire, kuid samas ka tehniline ning väga nõudlik. Eksijaid oli seekord ikka omajagu ja lausa viis katust. Jarmo sai auto käsitsemisega väga hästi hakkama, sõites häid aegu isegi täiskasvanutega võrreldes. Nii tuligi esimeses voorus J16 klassi teine ja teises voorus esimene aeg. Otsustavaks sõiduks jäi kolmas voor, lähimal konkurendil olid täpselt samad kohad. Lõpuks pidime leppima teise kohaga nagu ka eelmine kord, kuid kuna ajad ja tempo oli hea ning auto terve, olime rahul.

Peale võistlust liikusin Imrega Tallinna tagasi, et juba järgmine päev ette võtta teekond Järvamaale. Bionicu kutid olid ette valmistanud mõnusa lõigu, et kiiresti sõites toredalt aega veeta. Sinna jõudes tegin kohe kaasa paar tiiru Alariga, kes tegi väga korralikku sõitu oma BMW-ga ja kasutas kogu rada maksimaalselt. Varsti saabus ka Andri, kellega tegime neli ringi kaasa. Saime hea tunde sisse ja ajad olid enam-vähem. Peale nelja ringi oli kinni pandud natuke kiirem lõik proovimiseks, kus sai ka kellad peaaegu ripakile. Pinnas oli pehme ja ei tulnud seda kindlust, saime Andriga esimese kergema momendi kirja, kuid kõik hästi ja korras. Pärast seda panime asjad kokku ja läksime laiali. Suured suured tänud Bionicu kuttidele mõnusa päeva eest.

Eelmine kolmapäev oli suur au kohtuda vanameister Vello Õunpuuga. Velloga rääkisime rallist ja ta oli nõus meile oma kogemusi ja teadmisi jagama. Esimesel kohtumisel kuulsime väga lahedaid lugusid ja kasulikke näpunäiteid tulevikus, mida kõrva taha panna. Järgmine võistlus peaks olema Andriga juba Saaremaa sprindil ja esimene ralli Läänemaal, Harju ralli jääb meil kahjuks arvatavasti vahele. Kui piisavalt toetajaid leiame, siis oleme Rally Estonial ka võistlemas, nii et kui keegi tahab meid toetada kulutuste juures, võtke julgelt ühendust.