Kui dokumendid olid korda aetud ja auto juurde jalutasime, saime tunda lätlaste meeldivat külalislahkust. Olime auto veidi valesse kohta jätnud ja härrad politseinikud olid selle eest juba karistuse määranud - heas usus olime auto oma hotelli ette jätnud, aga tegelikult oli see siiski keeluala, nagu selgus. Mis teha. Tegime söögi ja ootasime, kuni auto ja mehaanikud saabuvad ning keerasime suht varakult magama.
Foto: Urmo Sibul
Äratus oli juba 6.00, et süüa ja pimedas katsed 1/2 ära kirjutada, et saavutada suht samad tingimused nagu seda kaks korda õhtul sõita tuleb. Olime õige ajal platsis ja esimesed, kes kirjutama hakkasid, saime ilusti kirja.
Katse algus oli selline metsavahel nikerdamine, kuid lõpp juba suhteliselt kiire. Kogu recce läks suhteliselt valutult, mõnes kohas sai auto mõned paugud, aga saime enam-vähem kirja ning lõpetasime täpselt 12.30, nagu recce plaanis olin arvutanud. Pärast reccet väike söök ja siis servicesse, kus auto juba oli valmis, et saaksime testi katsele tormata.
Riided seljas, istusime autosse 14 ajal, kuid testile liikudes kuulsime, et auto üks esiamortidest ei tee õiget häält. Jäime juba ülesõidul seisma, kuid kontrollides midagi imelikku välja ei tulnud. Heli tegi muret ikka.
Liikusime stardi poole, kui tuli meelde, et recce autost ei ole veel GPS jälgimissüsteemi rallikasse paigaldatud, seega mehaanikud tormasid tagasi ja me samal ajal tegutsesime autoga, mina sättisin endale rihmasid paika ja Madis uuris amorte.
Peagi olid poisid tagasi, GPS sees ja läksime rajale. Esimene läbimine oli rahulikum, sain esimese tunde kiires autos kätte ja tundus, et kõik klapib. Teisel läbimisel vajutas Madis veidi juurde ja tuli ka üks moment sisse. Kolmas oli kiire, kuid puhas. Siis liikusime tagasi servicesse, kus panime uued rehvid alla ja uurisime, mida esimeste amortidega teha, kuna seal oli ka pisike mehaaniline viga. Ballooni voolikud käisid vastu strubasi ja oli oht, et see võib voolikud katki teha. Siis aga avastasime, et üks amort oli siiski niiske õlist ülevalt poolt. Kaaludes ja uurides igasugu variante otsustasime ikkagi nendega peale minna.
Foto: Krists Andersons
Stardini oli veel aega ja tegelesime esimese katse videode läbi vaatamisega. Vaatasime need ära ja hakkasin uurima meie stardi aega. Avastasin et üles tuli tabel aegadega, millal me peaks eel-stardi alas olema, mis oli natuke kahtlane. Nimelt tuli see tabel üles 18.19 ja meie aeg oli juba 18.38, kuigi meie number oli alles 55. Hetkeks tekkis paanika, et mis jama see on nii lühikese etteteatamisega ja kindel aeg antud. Ajasime ennast autosse ja kiiresti kohale, kus aga selgus, et ei ole ajaliselt sisenemine sinna. Avaldatud tabel jäi veidi arusaamatuks seetõttu.
Siis läksime oma hotelli sööma, kuna meie poodiumini ehk TC0-ni oli aega veel küllaga. Natuke küll muretsesime auto amortide pärast, kuid mis seal ikka. Vaikselt jõudis kätte meie aeg poodiumile veereda ja sealt juba esimesele katsele. Ülesõit oli ikka parajalt kiire, ca 2 minutit jäi aega AKP-sse sisenemiseni. Pani mõtlema, et kui nüüd oleks mingi aps või probleem, oleks juba jama kaelas, eriti kuna ülesõit läbis ka kohti, kus pealtvaatajad parkisid ja võis igasugu ootamatusi ette tulla. Kuid olime ilusti õigeaegselt kohal, adrenaliin kergelt üleval ja ootasime starti.
Katse algus aga tekitas juba aukartust, kuna pidamine oli pea sama hea, kui mitte parem, kui asfaltil, tempo kasvas ja kiirelt. Kuna katse alguse osa oli päris kitsas metsa vahe, aga hoog oli hea, siis tuli lugeda ikka täis tempol, nii kiiresti kui lihtsalt jõudsin. See tekitas ka ohu maha jääda. Õnneks või kahjuks oli ka teistel sama mure olnud.
Juba katse keskosas oli ka väike moment, mida mina tähele panin, Madis aga arvas, et neid oli tegelikult veel. Aga jah, tempo oli vägev ja tunne väga hea, kui lõppu saime. Olin nimelt hakkama saanud ja see oli sel hetkel põhiline, andis hea tunde edasi minna. Katse ääres jäi silma nii mõnigi katkestaja juba.
Foto: Mark Aleksejev
See katse tuli juba palju paremini, tunne ja enesekindlus kasvas. Eriti hea oli aga tulemusi vaadata peale esimest päeva. Nimelt oli suurematel konkurentidel ebaõnne olnud, meie tempo hea ja juhtisime korraliku eduga: Eesti meistrivõistluste arvestuses klassis EMV7 ca pooleteise minutiga ja LRC5 klassi Läti meistrivõistlusi ca 7 sekundiga. Mehaanikud vaatasid auto üle, sai nipet-näpet tehtud ja liikusime hotelli.
Foto: Pille Russi
Seal tegime pisikese keelekaste ja läksime magama. Uni oli selline lünklik, kuna osadel lätlastel naabertoas oli pisike pidu, koos kukkumistega. Veidi oli ka närv sees. Hommikul aga oli tunne hea, vaatasime veel esimese kolme katse videod paar korda üle, näppisin veel legendi paremini loetavaks, sõime ja läksime servicesse.
SS3 oli ralli pikim katse, ehk natuke üle 18 kilomeetri. Katse sujus ja oli suhteliselt vahelduva tempoga, mõnede tobedate trampadega ehk sain esimest korda BMWs õhus oleku aega. See oli mõnus väljakutse lugemiseks, sest kogu aeg suu aina ketras. Oli ka üks pisem moment, mis pärast väljast videost nagu polnudki väga hull, aga olime ühe vasaku kurvi natuke optimistlikuks märkinud. Tegime paranduse ja liikusime juba katsele SS4.
Foto: Krists Andersons
Katse algas kohe paraja sirgega, mille lõpus oli nukk ja siis kohe maha pööre. Mahtusime sinna ilusti ära, Madis isegi lehvitas droonile. Katse algus meenutas natuke Lääne-Eestit, sirgete ja mahapööretega, aga lõpp oli juba rohkem nikerdamine. Samuti suutsime katse alguse osas ühele lõikamisvastasele postile otsa sõita, mis lõhkus vasakpoolse tule klaasi, neeru pleki ja stange. Aga siit tuli ralli teine katse võit.
Foto: Gints Grīnfogels
Järgmisena oli ees SS5, mis oli selline tehnilisem katse, kus olid paar keerulist kohta, üle põllu ja kitsas metsavahes, suurte kividega kruusal. Ja ka järjekordne katsevõit. Enne keskpäevast servicet oli meie edu siis LRC5-s 19 sekundit ja EMV7 klassis minut ja 50 sekundit. Services uued rehvid alla, esistange vahetus jne. Peale servicet juba samad kolm katset uuesti.
Juba SS6 alguse osas tabas ebaõnn, kui kuskil 5-6 kilomeetril hakkas meil vasak tagumine rehv häält tegema ja tükke eraldama kuni protektor täielikult minema lendas. Madis hoidis tempot niipalju, kui sai. Katse lõpus andsime katse võitjale ca 33 sekundit ära, lähimale konkurendile EMV7-s 15 sekundit ja LRC5 klassi 25 sekundit. Katse lõpus vahetasime kiirelt rehvi, huvitav oli see, et poolikul rehvil oli veel õhk ilusti sees.
Foto: Urmo Sibul
Siis kiiresti edasi SS7 starti, kuna ülesõidud olid suhteliselt napid. Kuid taas ebaõnn ja ajas juba kurjaks, nimelt katse alguse pikal sirgel tundsime juba, et parema tagumisega sama lugu, mis eelmise parema rehviga, hakkas lihtsalt tükke välja viskama ja vibreeris hullumoodi. Katse poole peal läks ka see puruks.
Foto: mvfoto.lv
Kuid Madis juhtis oskuslikult ja kiiresti auto finišisse ja kaotused polnud kõige hullemad, tippkiiruseks saime isegi 190 km/h. Nüüd panime alla selle protektorita pooliku rehvi ja SS8 starti. Tuju oli nagu oli ja katse kujunes puhtalt rahvale, kuna see poolik rehv purunes kähku ja autot jagus igale poole. Olime rohkem risti kui otse, kuid taas tuleb Madisele au anda, et katkise rehviga ajad polnud kõige hullemad ja olime EMV7 ja LRC5 liidrid. Ralli arvestuses olime küll LRC5 esikoha ära andnud, aga samas polnud hullu, kuna maksimumpunktid olid täitsa saadaval.
Foto: Mark Aleksejev
Viimases pikas services enne viimast katset said uued rehvid alla ja viimane katse oli juba taas väga nauditav. Seega oligi lõplikuks tulemuseks ralli LRC5 klassi teine koht, aga Eesti meistrivõistluste EMV7 klassi ja Läti meistrivõistluste LRC5 klassi esikoha punktid taskus. Tunne oli ülim ja väga hea meel, isegi kui täielikult jackpotist jäi natuke puudu. Veel oli hea meel, et Madisega klappis kohe algusest, mis tegi asja väga nauditavaks. Eks olin ka enda üle väga uhke, kuna nii kiires autos istumisest veidi juba möödas ja oli veidi hirm, et võin hätta jääda. Aga algus oli palju parem, kui oleksin osanud loota. 100% rahule veel endaga ei jäänud, aga eks see tuleb aja ja harjumisega.
Ralli ise oli mõnusalt korraldatud, kuigi ülesõidud olid veidi liiga napid ja see eelstardi nimekiri tekitas lihtsalt segadust. Suur kiitus vahenduskohtunikule, kes oli äärmiselt tasemel.
Foto: Fotodarius.lt
Lõpetuseks tahaks siinkohal veel tänada Madist võimaluse eest, mehaanikuid Jaanust ja Anderot, kes autot hooldasid ja muud moodi aitasid, oma tööandjat ja meeskonda tööl, et mul võimaldavad eemal olla ja kõiki, kes kaasa elasid.
Järgmine start Madisega on juba plaanis Sarmas 10.02, tulge kindlasti, kes saab, Lätti kaasa elama :)
