Nüüd juba pea nädal tagasi sai meie jaoks Tallinna ralli 2018 läbi. Mitmeti oli see ralli minu jaoks eriline. See on ralli, mida olen kindlasti kõige rohkem oma elu jooksul vaatamas käinud. Juba aegadest, kui ralli kandis Vana-Toomase nime ja isa-ema käekõrval käies sai esimesi välismaa rallikaid. Seal nägin ja kohtusin ka minuga sama eesnime kandnud rallimehega - tema kingitud kleebis ehtis sünnikodus aastaid ilusasti külmkappi. Kui nüüd hästi meenutada, siis sõitis antud ekipaaž Starletiga, aga olin liiga noor, et midagi täpsemat mäletada. Kindlasti oli eriline, sest see oli esimene ralli kruusal koos Madisega ja minu jaoks esimene Tallinna ralli, kus osaleda.
Foto: Pille Russi
Ralli algas meil juba rohkem kui nädal varem legendi trenniga, kuhu seekord suundusime mehaanikult laenatud klassikalise e30ga. Vahepeal juba tundus, et seekord jääb enne rallit testimata, siis õnneks saime ralli nädalal kolmapäeval Viitna kõrtsi lähedal ka paar kiiremat tõmmet teha.
Juba siis hakkas tegelikult natuke viltu vedama. Autos tundsin, et selg on kuidagi kahtlane ja autost välja tulles sain aru, et asi päris jama, isegi valus oli hingata. Kui test läks täitsa enam-vähem ja sai ka mingi tunde sisse, siis seljaga läks kiireks, mistõttu kasutusele sai võetud kõik, mis pähe kargas. Venitused, valuvaigistid jne. Tutvumise ajaks oli juba enam-vähem ja neljapäeva õhtul suhtlesin ka füsioterapeudist elukaaslase õega, hakkasin end kõvasti rullima, määrima jne jne. Paranemine toimus nagu imeväel ja kõik tundus juba hea.
Foto: Pille Russi
Tutvumise saime tehtud ja ralli tundus vägev tulevat, teed olid Tallinna ralli kohta väga head. Eriti valmistas head meelt Vääna katse, mis oli meie jaoks täitsa uus ja tundus väga lahe. Viimast kirjutasimegi alles reedel ja kui asi purgis, läksime koju ja tegin veidi tööd legendiga. Seekord vist valmistasin ja puhastasin ikka eriti hoolega.
Paar tundi enne siirdusime service parki. Sättisime asju valmis, vaatasime viimased asjad üle ja siis krt lihtsalt vett pudelisse valades käiks krõks läbi ja korras. Selg valutas jälle. Proovisin veel, et ehk leian arsti kuskilt, leidsin, kuid neil ei olnud asju kaasas ja soovitasid lihtsalt suuremas koguses valukaid. Valukad sisse, kombe selga, mõned imelikult liigutused auto najal ja tuli liikuma hakata. Peaks mainima, et istmes olles oli kõik hea.
Foto: Kaur Jasson
Esimesena liikusime Vääna katsele, mida tuli läbida karussellis ja kaks korda. Katsele liikudes saime aru, et õhku me seekord väga ei saa, kuna skoobist seda väga sisse ei tulnud, kui just uks praokil ei olnud. Sellega oli selge: tuleb saun kombes poolteist päeva. Esimesele katsele startisime Grossi järgi (karusselli lõbud). Mis seal ikka, enne starti kerge värin sees, kuid kui tuled kustusid, andsime minna. Esimese paarisaja meetriga oli selge, et tolm on jube, mina polnud enne sellist tolmu kogenud. Tundus kohe, et hävime, sest tõesti kohati ei näinud absoluutselt midagi ja seetõttu juhtus ka see, mis videos ühes paremkurvis oli. Üks hetk nähtavus alla meetri ja kraavis me olime. Õnneks need põõsad, mis meie teele jäid, andsid märku, kus pool tee asub ja saime kiirelt tagasi teele. Kuid aeg halb ja tuju ka selline nagu oli, mingit head rütmi ega tunnet enam sees polnud.
Teine läbimine tundus alguses parem, hakkas juba lõbusaks minema, kuid ühes maha pöördes jälle sein ees ja panime mööda - jälle korralik ajakadu.
Foto: Joosep Pukk
Mis teha, olime langenud neljandaks ja liikusime lauluväljakule. Sinna jõudes tekkis kerge segadus, kuna teadsime, et Lauluväljakul on 30 minutit regroupi ja võtsime rahulikult. Järsku tuldi meie juurde, et davai, et varem sisse ja kiirelt läbi regroupi ning minek. Ma saan aru, et korraldajal nii lihtsam, et ei jää vahesi, kuid sellest võiks ette hoiatada. Kuid ei midagi hullu.
Saime sellel mikikal kohe hoo üles ja katsel teise aja, kuigi jaa, see selline katse, et suur au sõita, kuigi ei ole midagi vaadata ja sõitjatelegi pole just väga lõbus. Seega esimene päev seljataga neljas koht ja saime puhkama minna.
Foto: Krists Andersons
Hommikul läksime natuke varem kohale, kui auto käes, olime kiire 10 minutit Servises ja juba sõitsime Vaimõisa poole. Minu jaoks olid lõigud tuttavad rahvarallist, seega tundsin ennast ka kindlalt. Natuke kartsime, et tolmuga sama mure, mis esimesel päeval, kuid õnneks oli olukord palju parem.
SS4 algus kuni karjäärini oli päris ok aga, kuid enne karjääri nägime juba, et Kull/Kesküla olid väljas, millest oli kahju. Karjääri jõudes oli see täpselt nii hull kui arvasime, mitte ülihull, kuid mitte ka mõnus. Katse sujus täitsa enam-vähem, isegi, kui oli veidi rabe.
Edasi liikusime juba SS5le, ehk Russalu katsele, seal teadsime, et on pikad sirged ja selline nii ja naa katse. Saime alguses hästi minema, aga kuskil keskel tundsime, et auto ei käitu õigesti. Arvasime, et rehv katki.
Foto: Krists Andersons
Hiljem küll selgus, et meelepete, kuid sinna läks ka kindlus ja andsime kiiretel osadel palju ära.
Sõites sealt uuesti Vaimõisa poole ehk SS6le saime teada, et Russalu katse on peatatud ja Chrislin Seppa auto põleb. Juba sellel hetkel olin kindel, et teine läbimine jääb ära. Vahepeal oli ka vahe tankimine, kuna ringi kilometraaž oli parajalt pikk.
Enne järgmist katset vahetasime rehvid ümber ja läksime peale. Teise Vaimõisaga võis juba vaikselt hakata rahule jääma, aeg enam-vähem ja klassi teine aeg. Peale seda liikusime Servisesse tagasi, kus ootas meid ees 45-minutiline paus. Kerge söök, uued rehvid alla, veepudelid täis ja edasi Paldiski poole, mis meile mõlemale istus.
Foto: Krists Andersons
Esimene Paldiski ehk SS8 algas hästi, tempo oli peal, lausa nii peal, et korra tundsin, et võib-olla jään maha. Lõpus olles tundsime mõlemad, et hakkab tulema, kuigi vahepeal oli meid kimbutama hakanud käiguvahetus.
Käigud ei tahtnud alati väga lihtsalt sisse minna, aga kolmas aeg ikka ja kaotus alla seki kilomeeter, seega peaaegu juba. Järgmisena ootas Vasalemma katse, no ka selline nii ja naa, korraldaja oli suure vee pärast rada veidi muutnud ja korra käis see ka korralikust veest läbi. Nii korralik vesi, et korra tundus, et oleme leiutanud uue aksessuaari autosse nimega purskkaev. Nimelt tuli veest läbi sõites vett autosse ja käigukangi juurest pritsis see päris kõrgele, lausa nii, et Madisel oli nägu märg :D Siiski jätkusid eelmainitud käiguvahetuse teemad ja andisme aega ära.
Foto: Laura Seppa
Vasalemmast järgmine oli Lehola katse. Seal jäi meil taaskord natuke kindlusest puudu ja jälle selline “no olgu, jääme rahule”-tulemus.
Pärast Leholat oli taas Paldiski, andsime vahepeal teada, et sooviks kuskilt vett juurde, kuna vesi oli meil otsas ja palavus autos paras. Samamoodi ka nüüd tõstsime enne katset rehvid ümber ja tuiskasime teisele Paldiskile.
Tunne juba palju parem kui esimesel ja Madiski andis rohkem minna, kuigi käiguvahetus röövis kindlust ja kiirust. Enne katse lõppu tekkis juba lausa mure. Lootsime, et ehk peab vastu. Katse kiirus iseenesest jättis hea tunde.
Nüüd tuli sõita jälle Vasalemma, enne veel oli ka lisatankimine ja saime jahedat vett juurde, mis tekitas taas inimese tunde. Minu puhul ehk tekitas ka see suur hulk valuvaigisteid suurema janu, kuid õnneks see keskendumist ei seganud ja kõik sai tehtud.
Foto: Laura Seppa
Enne Vasalemma lausa tundsin, et valu kadunud ja see tekitas uue energia ja tahtmise. Vasalemma teine läbimine ehk SS12 algas juba peale paarisadat meetrit käiguvahetuse muredega. Siis toimis jälle ja selle tulemusena läks üks hüpe oodatust suuremaks.
Video: Taimi Aas
Natuke maad edasi andis kast endast aina rohkem märku, nii et korra käis juba ragina najal tühja ja ma arvasin, et nüüd on kõik. Katse saime siiski lõpuni.
Siis aga hakkasid mured, mis tipnesid sellega, et meil oli ainult esimene käik, rohkem ei midagi. Nii sõites märkasin ühe poe juures estakaadi ja keerasime kiirelt sinna, et ehk saab midagi teha. Mina hoidsin kässariga autot kinni ja Madis uuris. Siiski ei saanud meie enam midagi teha. Korra oli mõte, et proovime, kuid juba kilomeetriga oli selge, et masin lihtsalt kuumeneb üle meie käes. Seega tuli karm otsus vastu võtta enne viimast katset ülesõidul katkestada.
Foto: Krists Andersons
Ma olin alguses nii kuri ja pettunud, ei tegin lausa suitsu (pole aastaid enam suitsetanud), aga mis teha, tehnika sport ja seekord polnud õnn meie kaasreisija. Maeru bussijaamas seistes saime teate, et ka Ringenberg ja Heina olid katkestanud ehk polnud vist BMWde ralli, lõpuni sai ainult kaks masinat.
Aga ikka saab rallilt kaasa võtta hea kogemuse ja siit saab ainult edasi minna. EMV7 arvestuses peaksime siiani liidrid olema ja eks peame selle koha hoidmisega Virus edasi tegelema.
Lõpetuseks tänan ja teen sügava kummarduse meie mehaanikute Aado ja Andero ees, kes meil autot hooldavad, oma lähedasi ning eraldi tänaks ka oma meeskonda tööl, kes saab edukalt hakkama kui olen eemal oma hobiga tegelemas.
Minu järgmine start on arvatavasti juba Varbola rahvarallil ning pärast seda on juba Viru ralli. Vahepeal käin vaatan kindlasti üle koduse rahvasprindi Hiiumaal, kus oli küll plaanis erineval moel ise osaleda, kuid saan seekord siiski raja äärest jälgida.
