Lõuna-Eest 2017 ja esimene sportralli võit

Nagu ikka alustasime meie ralliga juba neljapäeval, kui kella 11 ajal legendi kirja hakkasime panema. See aga ei sujunud just kõige paremini, kuna Tarmol oli palavik ja ei tundnud ennast just kõige paremini.
Saime tööga siiski hakkama, kuigi veel ka katselt katsele sõites ja legendi puhastades tekkis ka mul mingi hetk tunne, et pole just kõige parem olla, aga eks see oli pigem tingitud Lõuna-Eesti kõrgest mäestikusst :D

Foto: Laura Seppa

Oli tervis kuidas oli, aga kuna korraldaja oli see kord muudatuse teinud ja saime tutvuda ainult kaks korda, siis saime kõik juba ilusti neljapäeval kirja. Rajad ise jätsid enamjaolt hea mulje - pehmeid ja veest kahjustunud kohti oli vähe. Ainult ühes pikas vasakus sai vist kirja pandud, et lõpp on mäda. Võistluse ajal parandasin selle juba ümber, kuna selleks ajaks oli juba see koht paremaks muutunud. Õhtul vaatasin veel legendi üle, puhastasin ära ja saigi varakult magama mindud ja korralikult välja magatud.
Reede hommikul saabus auto ja hakkasime seda ette valmistama tehniliseks ja panime laagri püsti. Kui tehniline tehtud, sai natuke niisama olla, sest tehniline oli 12.30 ajal ja Poodiumi aeg oli meil alles 19.32.

Foto: Ülo

Poodium oli seekord üles seatud Võru kesklinnas, kust siis edasi liikusime esimesele katsele. Kohe esimesel katsel oli ka see kuulus tiigi kurv, mille läbisime puhtalt. Sellel katsel oligi ainult kaks keerulisemat kohta, see tiigi kurv ja finiši kurv, mis oli järsk vasak ning kergelt tõstis. Seal suutsime ka nautuke eksida, mis sest, et legendis oli see meil kõvasti rõhutatud. Suutsime ikka peale finišit kraavis käia, muidu nagu ei olnudki hullu, kuid suutsin oma küünarnuki selle pauguga piki ukselinki lüüa.

Alates 16 sek, meie off

Hiljem services sai ukselink ka lõpuks eemaldatud, aga käsi tegi ikka valu ülesõidul, oli veidi keeruline lehti keerata. Kuid teine aeg ja olime rahul. Juba SS2 stardis käsi enam väga ei seganud, eks adrenaliin tegi ka oma töö. Katse kulges enam-vähem, hoog oli ilusti üleval, katse alguses siiski natuke ikka pelgasin järsemaid kurve, kuid see möödus, sain jälle tunde kätte. Ning jälle teine aeg.
Nüüd oli veel jäänud Võru linna katse ja enne seda oli pisike service. Saime autot uurida, et ega kraavis käik midagi halba pole teinud ja saime ka uurida, miks autol jõudu vähe juba esimesest katsest alates. Kuna Tarmo lappis mootori uuesti kokku eelnevalt ja nüüd olid peal vana tüübi kaaned, siis oli ka seadistus veidi muutunud.

Foto. Laura Seppa

Tegime linna ikkagi ära, kus tuli ka väike käiguvahetuse aps, aga muidu ok, katse oli ka ainult kilomeetrine.Pärasti oli aega kogu öö autot vaadata ning karbussi timmida. Tarmo vahetas düüsid ja sai ka jagaja vahetatud - ikka polnud päris see, kuid parem. Seega saime ca poole ühe ajal magama. Kuid tunne oli hea, olime teised. Öösel ikka veidi käsi segas, kuid Dolmeen aitas hädast välja.
Hommikul vaatasime kiirelt auto üle ja 10.08 asusime uuele päevale. SS4 olid mõned viperdused ja segased kohad legendis, kuid saime hakkama ja jälle teine aeg. SS5 aga suutsime ühes kurvis veidi hiljaks jääda pidurdamisega ja käisime kiirelt kraavist läbi, kuid ajakaotust ei tulnud.
Segadus tekkis, kuna kasutasime uue asjana legendis pidurduse märkimist ja Tarmol tekkis segadus, et kas ikka on õige koht, aga kõik hästi, samuti suutsime ühes asfaltile keeramise kohas veidi liiga välja langeda, aga katselt kolmas aeg.

Nüüd jälle servicesse, väike paus ja samad kaks katset uuesti. SS6 oli SS4 kordus ja nüüd juba klappis paremini ja saime ilusti läbi. SS7 aga nägime palju väikseid kraavides ja kahjuks ka Niinemets/Allikat teeääres seismas, seega oli selge, et peaksime nüüd juhtima. Finišis saime veel teada, et ka Liukanenid olevat uuesti üle katuse käinud, sama oli ka juhtunud Nuiamäe ja Nõlvakuga. See oli esimene katsevõit ja juhtisime enne suurt servicet 33 sekundiga. Vahe oli hea, kuid võtsime otsuse, et maha ei lase, muidu läheb rütm äkki ära. Suure service ajal oli meil söök juba valmis ja ootas, täitsime kõhud, vaatasime auto üle ning saime juba oodata, et millal startida Luhamaa katsele, mis oli siis kaheksas katse. Sinna sõit oli aga jube tüütu ja tõi une peale. Samuti leidsin, et meil legendis oli paar imeliku kohta sees kohe katse alguses, mis tegid veidi murelikuks. Kuid õnneks polnud keerulised kohad ja sain esimesel läbimisel need korda tehtud. Katse iseenesest mõnus kiire, kuid natust oli raske õiges tempos püsida, siiski ei midagi hullu. Samuti oli üks ärevam hetk, kui lomp või mudaauk meid metsapoole vedas. Tarmo sai asjaga edukalt hakkama. Samuti tegime katse jooksul mitmeid parandusi teiseks läbimiseks. Tulemuseks järjekordne katse võit Tuberiku ees, kes kaotas ainult 2.6 sekundiga ja saime aru, et ega meid tagant päris rahule ei jäeta. Vahe oli hea ja nüüd 36 sekundit meie jaoks.

Foto: Ülo

SS9 oli aga juba Power Stage, kust siis kiirem võib saada viis lisa punkti. Mõtlesime, et meil neid väga vaja ei ole ja just seda ründama ei lähe. Kuid kõik sujus ja saime siiski oma esimese Power Stage võidu. Tuju oli hea ja liikusime uuesti service poole.
Nüüd veel auto igalt poolt üle vaadata ja ainult loota, et kõik seisab koos. Viimasele kahele minnes tuli juba kerge närv sisse ja mõtted uitasid igasuguste stsenaariumite ümber, kuidagi ei suutnud enda mõtteid puhtaks saada.

See andis ka SS10-l tunda, kippusin veidi tempoga mööda panema ehk olin veidi liimist lahti. Katse lõpus olin päris kuri enda peale ja sama jama juhtus ka SS11. Õnneks hoidsime siiski asja kontrolli all ja sai veidi kindlamalt võetud, kuigi mõlemalt viimaselt teised katse ajad. Finišis oli mõnus tunne, kuid ei olnud seda joovastust, kuna olin enda peale kuri, et ei suutnud puhtalt kahte viimast lugeda ja olin veidi liimist lahti.

Viimase katse finiš

Foto: Laura Seppa

Tagant järgi mõeldes ei olnud ka need väga hullu, kuid sellisel pingelisel hetkel oleks võinud ehk siiski paremini pingele vastu panna. Kui jõudsime juba poodiumi eelalale ja joostes ajakaardi õigel minutil ära andsin, siis auto juurde jõudes tuli meelde, et nüüd on põhjus Oskari toodud Kuuba sigar ära teha. Tuli selline väga hea tunne peale. Poodium oli vägev,  näha hiidlasi seal ja teisi tuttavaid, kes olid tulnud õnnitlema tegi tunde eriti mõnusaks.

Aga jah, veoka seltskond on ülilahe ja veokate poodium lõppes ikka korraliku šampuse pritsimisega fännide poolt ning ühispiltidega. See kõik jättis vägeva emotsiooni. Nüüd tuli veel auto Parc Fermesse viia ja kui sealt auto kätte saime, oli asi ametlik, me võitsime Lõuna-Eesti ralli 2017 EMV10 klassi.

Oli väga lahe ja naudingut pakkuv nädalavahetus.  Kuigi olin kohati natukene mõtetega Hiiumaal. Tegemist oli väga raske ralliga, mis nõudis head koostööd autos. Meil see õnnestus ning nagu tulemus ütleb, siis väga hästi. Tulid küll mõlemal ka vahel mingid vimkad sisse, aga nii raske ralli puhul on see ok.

Tegelikult tahaks siin kohal tänada kõiki, kes meid selleni aitasid, enda poolt tooks välja Tairo, meie peamehaaniku, Priitu, Vanaisa Kristalli tihendi eest, meeskond Vilu/Vaasa düüside eest, Jarmot, naisi kodus, fänne raja ääres jne jne.
Nüüd on vaja veel loota, et Tarmo saab Tšiilist õigel ajal tagasi ja saame minna ikka Saaremaale sama kordama. Enne seda teen veel Varbola rahvaralli kaasa Andriga ja eks ka seal tuleb hea võistlus loodetavasti.

Tapa rahvaralli 2017

See on juba kolmas aasta, kus osalen Tapa rahvarallil. Ootasin seda mitmel põhjusel: esiteks on seal alati lahedad rajad olnud, teiseks saab jälle rahvarallis Andriga sõita, kellega koos 2015 saavutasime teise koha ja vot see oli lahing, mis jääb eluks ajaks meelde. 
Seekord ralli ise algas meie jaoks juba reedel, kui tegime tehnilise ja muud vajalikud protseduurid ära. Siis juba tuli autot remontima hakata, kuna rõhud olid liiga üleval, saime selle suhteliselt hilja korda. Seekord jäi auto jõud täiesti originaali lähedale, aga vähemalt olime kindlad, et rõhud paigas ja mootorile ohtu pole. Kiire saun ja magama.
Seitsme ajal hommikul saime Andri töökojas kõik kokku ja hakkasime Tapa poole liikuma, tuju ja ilm olid head. Sättisime ennast Tapal paika, vahetasime rattad ja jäime starti ootama. 
Seekord olid korraldajad väga huvitava stardinimekirja välja mõelnud, nimelt kasutati kiirustabeli põhist järjekorda. Iseenesest on väga lahe mõte, kuid kommunikatsiooni pool, et kuidas see kokku pannakse, oli veidi puudulik ja tekitas palju segadust. Juba peale vaadates ei olnud tegemist kiirustabeliga, nagu teame suurest rallist, vaid seda mõjutas ka faktor, kui palju oled osalenud. Kuidas see täpselt kokku pandi, jäi arusaamatuks ning osad paigutused ei saanud ka nende kahe komponendi kokku panemisel nii olla. Aga eks korraldajad teavad mida teevad, sellega tekitati osades klassides päris suur ebavõrdsus. Oli küll huvitavam jälle ja paneb rohkem sõitma aga jah, kommunikatsioon võiks selgem selle koha pealt olla.
Võistlus ise algas juba varakult, esimene auto startis juba 9.30, meie umbes pool tundi hiljem. Esimene katse oli mulle tuttav 2016. aastast, kui Jarmoga võistlesime ja 2015 olime Andriga seda teistpidi sõitnud. Saime minema, kuid nagu ikka meil, hommikud kipuvad veidi rabedad olema. 
Olin juba unustanud, kuidas võõrast legendi lugeda. Selles legendis tuli mõnda kohta lihtsalt ignoreerida - muidu tekib palju üleliigset infot ja ei jõua lugeda. Seega jäin ühes kohas veidike toppama, aga samas ei midagi hullu. Andril oli samuti pidurdusmaa paika saamisega veidi probleeme. Ühes põikes vajusime lahtisele ja saime kohe tünni kätte, ehk 10 trahvisekundit. Teine läbimine oli juba palju parem ja saime juba päris mõistliku aja, mis näitas, et suudame konkurentsis olla.
Järgmisena liikusime katsele 3/4. Siin sain kohe jälle aru, et ei saa 100% seda legendi usaldada - nimelt oli ühest pikast parem 1,5st tehtud legendis neli kurvi ja isegi kiirrääkija ei oleks suutnud neid korraga ette vuristada. 4wd hoo pealt oli samuti katsel meetritega veidi probleeme, osad 100-meetrised lõigud legendis olid tegelikkused veidi lühemad. Mis seal ikka, märge juurde ja järgmine kord juba paremini. Nii ka läks - saime hea hoo ja rütmi üles, kõik klappis ja jälle hea aeg. 
5/6 katse saime juba parema hoo kohe alguses ja hakkas juba tulema 2015. aasta tunne sisse. Tekkisid juba ka mõned momendid, aga oli ilmselge märk, et suudame küll kiiresti sõita, isegi autoga, mida vaevavad jõuprobleemid. Ehk kuigi auto oli teine, olime sarnaselt 2015-le jälle jõunäljas, kuid tuli edasi panna. Peale kuut katset olime absoluudi ja klassi kolmandad, vahed soliidsed ja tuli oma sõitu edasi sõita.
Pausi ajal tegime väikse söögi ja tõstsime esimesed rattad taha ja vastupidi. Teine ring algas  Tapa autokrossi rajaga. Enne starti saime juba nii palju infi, et viimane hüpe on karm, võtsime vastu otsuse, et ei hakka niigi vaevlevat autot rohkem piinama ja võtame tuleval katsel rahulikult. Andsime küll mõned sekundid ära mõlemal läbimisel, aga samas jäi ka kõik terveks.
Peale krossirada tuli katse, mis legendi järgi tundus päris kiirendamine ja pidurdamine, ehk kartsime, et anname jõu pärast veidi ära. Läks oodatust paremini. Samuti saime infot, et katse lõpus olev trampliin on täisgaasil läbitav, nii ka tegime. Katse sujus, kuigi vähene jõud ühes V5 kurvis andis liiga palju tunda ja ei jaksanud välja vedada, aga lõpu trampliini võtsime täiega ja aeg lõpus päris ok. Teisel läbimisel küll parandasime aega, kuid nüüd vaevas meid uus mure.
Üks amort tundus tühi, kolises ja segu oli veidi lahja. Korra isegi mõtlesime, et kas riskime ikka, oht ju mootorile liiga teha. Siiski oli segu väga vähe lahja ja otsustasime jätkata, kuigi tundus, et jõudu on veel vähem kui enne.
Viimased kaks katset olid jälle veidi tuttavad mulle ja samuti olime 2015 seda tagurpidi sõitnud. Algul saime enam-vähem kohe minema, kuid ühes parem kahes tuli ilge korin autosse ja jäime lausa seisma korra, kuna hääl oli jube. Andri proovis ja autol nagu jõudu oli, käigud vahetasid ja panime edasi - jube hääl sees, kuid liikus. Sinna jätsime ca 15 sekundit ja arvasime, et kolmanda koha andsime ära.
Katse lõpus sahmides ja otsides, mis viga, hakkasin Andrile näitama, et porilapaka plekk on tagurpidi, aga Andri vist ei kuulnud ja tõusis hooga püsti. Sain peaga korralikult vastu nina, kuid õnneks ei midagi hullu, korra kukkusin küll tagumikule, aga aega oli vähe ja kiirustasime uuesti starti. 
Viimase katse läbisime puhtalt ja oligi meie jaoks tehtud. Ei läinud küll päris nii, et oleks saanud ilma tehniliste muredeta kulgeda ja nautida, kuid klassi ja absoluudi kolmas koht olid head. Nüüd tuleb vaadata, kuidas saab, aga hetke plaan on Varbolas peal olla. Enne vajab auto veel tegemist. 
Mina peaksin hetke seisuga juba järgmine nädal veokasse istuma ja Lõuna-Eesti rallil koos Tarmoga startima. Seega arvan, et on hea, et sain Tapal lugemist harjutada, et vastu minna mõnusale Lõuna-Eesti kuppelmaastikule. Õnneks juba ka katsete videod olemas korraldajalt ja saab natuke tutvuda :)